Igal kaevul on omanik, kes vastutab põhjavee rikkumise eest

Mägrad kaevus. Pilt on illustreeriv. Foto: Lõuna päästekeskus

Kui põhjavette jõuab saaste, ei kõlba vesi enam juua. Saasteallikaid võib olla erinevaid, üheks muretekitajaks on aktiivses kasutuses mitteolevad kaevud.

Kliimaministeeriumi veeosakonna nõunik Kersti Türk sõnas, et nii-öelda mahajäetud puurkaev on ohtlik põhjaveele, kui see on kaanega katmata või kui puurkaevu konstruktsioon on vigastatud. Kaanega katmata või vigastatud konstruktsiooniga kaevu võib sattuda kõrvalisi esemeid, loomi ja saasteaineid, mis võivad reostada põhjavett.

Omanik vastutab

Ka niinimetatud mahajäetud puurkaevul on õigupoolest alati olemas omanik, sest see asub ju kellegi kinnistul. «Kuid on olnud juhuseid, et maaomanik ei olegi oma maal asuvast kaevust teadlik, kui see on näiteks metsas ja rohu sees raskesti märgatav,» tõi Türk välja.

Omanik vastutab kaevu korrasoleku ja vajadusel ka lammutamise eest. Kui tehniliselt heas seisundis puurkaevu ajutiselt ei kasutata, tuleb see konserveerida - eemaldada pump ja sulgeda kaev kaanega. Kui puurkaev või salvkaev on halvas tehnilises seisundis, on see vaja kas ümber ehitada või lammutada.

Kuidas ära tunda, et kaevus oleva vee kvaliteet ei ole hea? «Ainult maitse alusel ei saa seda öelda,» sõnas Kersti Türk. «Maitse, värvuse ja hägususe kõrval on olulised ka vee keemilised ja mikrobioloogilised omadused. Sõltub ka sellest, milleks puurkaevust võetavat vett kasutatakse, kas joogi-, mineraal- või tootmisvee saamise otstarbel,» lisas veeosakonna nõunik.

«Kui vett soovitakse kasutada joogivee otstarbel, siis oleks hea, kui puurkaevust saaks joogiveenõuetele vastava või sellele lähedase vee. Alati ei saa puurkaevust joogivee nõuetele vastavat vett, sest põhjaveekihis võib olla looduslikke aineid, mille sisaldus ei vasta joogivee nõuetele. Sellised kvaliteedinäitajad on näiteks raud, mangaan, fluoriid ja ammoonium,» põhjendas Türk.

Kaevu rajamine

Seadus defineerib eraldi kolme erinevat tüüpi kaevu. Salvkaev on vee võtmiseks maapinnalähedasse põhjaveekihti kaevatud kaev, mille seinad on toestatud raketega. Seda nimetatakse ka šahtkaevuks või raketega kaevuks.

Puurkaev on ehitis, mille rajamisel kasutatakse puurimistehnoloogiat ja mis võimaldab kasutada põhjavett.

Lisaks eristatakse veel puurauke, mis seotud põhjaveeseire või kinnise maasoojussüsteemiga.

Loata puurkaevu oma maale rajada ei tohi. Puurkaevude rajamiseks, ümberehitamiseks ja lammutamiseks on õigus ettevõttel, kellel majandustegevuse registris hüdrogeoloogiliste tööde tegevusluba puurimistööde valdkonnas. Tegevuslubade omanikud on leitavad majandustegevuse registrist ja andmed on kättesaadavad ka kliimaministeeriumi kodulehel põhjavee valdkonna all. Puurkaevu ja puuraugu rajamiseks on vajalik ehitusluba, mille annab välja kohalik omavalitsus.

Salvkaevudega on natuke lihtsam. Nende rajamiseks hüdrogeoloogiliste tööde tegevusluba ei pea olema ja neid teevad tavaliselt kaevumeistrid. «Küll tuleb ka sel juhul esitada kohaliku omavalitsuse üksusele ehitisteatis kuid projekt ei ole vajalik,» sõnas Türk.

Kaevu rajamisel tuleb silmas pidada, et jälgitakse seadusandlikke nõudeid, mis on sätestatud ehitusseadustiku 14. peatükis. Kaevu rajamisel tuleb silmas pidada ka seda, et tagatud oleks vajalik vahemaa reovee kohtkäitlussüsteemidega ja kaevu ümber oleva hooldus- või sanitaarkaitseala olemasolu. Selleks, et endale saada nõuetele vastav puurkaev, on oluline ka omanikujärelevalve teostamine.

Kuna puurkaevude projekteerimine ja ehitamine on seadusandlikul tasemel küllaltki täpselt reguleeritud, suuri vigu nende rajamisel Kersti Türki sõnul ei esine. Põhilisemateks eksimused on see, kui enne puurimist ei esitata kohaliku omavalitsuse üksusele ehitise alustamise teatist või kui ei tehta omanikujärelevalvet.