Arved Breidaks: valijad taandusid publikuks

Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Reformierakond ja EKRE on praegu nagu kaks poksijat, kes jõllitavad matši eel üksteist lootuses, et vastane ei kannata pilku välja. Seda, kes esimesena pilgu ära pöörab, oleks siis põhjust pidada nõrgemaks, potentsiaalseks kaotajaks juba enne, kui kinnastes rusikad päriselt käiku lähevad.

Olukord pole kummalegi poolele enam mugav. EKRE avaldas eelmisel nädalal sotsiaalmeedias selgitava reklaami, miks nad parlamenti jätkuvalt ummikus hoiavad. Põhjust selgitada on, sest reitingutes on vahepeal EKRE väikevennaks hüütud Isamaa neist mööda läinud. Opositsiooni valija pole enam kindel, kas pikale veninud obstruktsioon on toetamist väärt.

Selgitama pidi ka valitsus, miks nad riigieelarve tavapärase aruteluta, valitsuse usaldushääletusega sidudes plaanivad riigikogus seaduseks koputada. President jõudis küll mainida, et selliselt seadusi vastu võtta ei ole Eestis kombeks, kuid tema käed on lühikesed.

Kokkuvõttes on kummalgi poolel just kui õigus teha, mida nad teevad, kuid kõigil on paha olla. Natuke piinlik, nagu sedastas president Alar Karis. Paha on ka EKRE-l, sest kuigi nad võtsid kevadel obstruktsiooni täie mõnuga, saab perekond Helme üha enam aru, et nad on jäänud selles lahingus üksi. Üksinda ei tee poliitikas aga suurt midagi.

Ent EKREt kammitseb hirm, et nende valija käsitleb obstruktsioonist loobumist kaotusena, mida Reformierakond hakkab neile hiljem nina peale viskama. Väärikas taganemine ning vastaspoole oskus seda hinnata on Eesti poliitikas hääbuv võime.

Kokkuvõttes on kummalgi poolel just kui õigus teha seda, mida nad teevad, kuid kõigil on paha olla.

Kui otsida sellest pikale veninud loost midagi õpetlikku, siis näib, et Eesti erakonnad on võimelised omavahelises rivaliteedis minema nii kaugele, kus riigi toimimine, riigi püsimise aluseks olev demokraatia satub eluohtlikku olukorda.

Valijal aga puudub sisuline võimalus neid paarisrakendina kuristiku poole kihutavaid kaarikuid peatada, sest erakonnad kontrollivad inimesi, mitte inimesed erakondi. Valija on Eestis taandunud publikuks. Meie parteid ei sõltu oma liikmetest, vaid riigieelarve rahast. Erakonnad on väikesed ning veel väiksemad on nende juhatused, kus otsuseid langetatakse iseenese tarkusest ja nõunike oskustest.

Vastandu või sure, kõlab nõunike soovitus, mille järgi erakonnad on pikalt talitanud. Kas oleme sellega nüüdseks jõudnud sihtpunkti; näinud ära, kuhu totaalne vastandumine viib? Ajaloost paraku teame, et langemisruumi on veel.