/nginx/o/2023/11/27/15746558t1h8cf9.jpg)
Olen väga tänulik inimestele, kes on võtnud vaevaks üles tähendada meie surnuaedade hauaplatse. Andmed on kogutud leheküljele kalmistud.ee ja sealt kaudu leidsin minagi oma vanaonu haua.
Register näitas, et haud asub Valgas Tartu maantee kalmistul ja ära olid toodud koordinaadid. Kalmistule minnes ei olnud mul esialgu aimugi, kuidas nende andmete järgi orienteeruda, aga õnneks olid mälusopis mingid lapsepõlves kuuldud vihjed, et kuhu poole pöörata ja mis suunda hoida.
Sellest hoolimata tundus, et haud jääbki leidmata. Kuid siis tulime heale mõttele hakata registrist otsima nende inimeste nimesid, kelle kalmud olid surnuaias nähtaval.
Niiviisi jõudsime välja päris õigele kohale, aga mida polnud, see oli hauaplats. Oli lihtsalt üks ära niidetud muruplats.
Tammusime seal nõutult ringi, kuni üks meist komistas imeväikese, murust välja ulatuva kivi otsa. Hakkasime uurima ja tasapisi kaevama ning välja tuli minu vanaonu hauaplaat. See oli tõeline ime, sest võib-olla aasta pärast poleks me seda kohta enam leidnudki. Puhastasime plaadi, panime sinna juurde kunstlilled ja olime siiralt rõõmsad ning tänulikud neile inimestele, kes hauaplatside üleskirjutamisega ja andmete sisestamisega vaeva on näinud.
Kunagi Valga raudteejaamas jaamakorraldajana töötanud Heinrich Kasel (1888–1952) on nüüd taas hauatähis. Mehe enda tööd ja tegemised vajavad aga veel uurimist.