Maarius Suviste: iga lumi sulab meil kord

Maarius Suviste Foto: Arvo Meeks

Lumehelbeke, tasa, tasa, sumpab lumes, tasa, tasa. Nagu viibiks ta, tasa, tasa, soojal maal, tasa, tasa.

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa, kaks eestlast nüüd üksteist süüdistamata ei saa.

Aga nii ju on. Või pigem mitte? Oleneb muidugi, millise lumehange otsast või lumehunniku tagant põrnitseda.

Tundub, et mõne arvates tuleb Eestis lumi alati ootamatult maha. Sama ootamatult lähevad ilmad külmaks või suisa krõbedaks.

Aga see on just kui kellavärk, mis pärast lume tulekut juhtuma hakkab. Oma õiguse tagaajamine ja kuulutamine läheb lahti. Vaid mõned näited elust enesest.

Kui lumelükkaja ei ole hommikul koduukse esist puhtaks rookinud, on mõnel pool kohe kisa lahti: miks ei ole teed lahti lükatud; miks tullakse alles päeva peale või õhtuks; miks ei jõuta kõigest telefonikõne peale kiiresti kohale lund lükkama? Raha ju makstud! Aga kui lumelükkaja näiteks varahommikul traktoriga kusagile koduakna alla põristama läheb, on jälle jama lahti: kas peab nii varakult tulema lund rookima ja kõiki üles ajama?

Kui parkla on lumest rookimata või pole veel jõutud, on paha. Kui lumi on hunnikusse aetud ning vaba ruumi puudusel on selleks ohverdatud mõni parklakoht ning pole veel jõutud veoautoga ära vedada, on jälle kisa lahti: kes siis niimoodi lund lükkab?

Lumelükkaja on ka inimene. Ja kui rammu üle – kus viga näed laita, seal võta labidas ja mine aita!

Kui üksinda eramajas elav eakas pole jõudnud varahommikul oma aiaesist kõnniteed lumest puhtaks pühkida, on kisa lahti ja vaat et ametnikud kraesse ei tule. Sest kohustus ju kohe varavalges täitmata! Aga et ta päeva peale siiski jõuab ära teha, seda tihti ei märgata, et just tema seda tegi. Rääkimata aitäh-ütlemisest.

Kui maanteel kohemaid lumesahka näha pole, on probleem – ehk isegi suisa raev. Kui lumesahk liigub ning teinekord mitu tükki üksteise järel, ja nende taga tuleb sõita, on mõne jaoks jällegi probleem. Ja tuleb hakata mööda sõitma. Vahel mitmest lumesahast korraga ning kui ei jõua, pressib end sahkade vahele.

Ei näe küll mõtet, vajadust ega enda kulutamist, et peaks iga lumesaju järel hakkama häält tõstma, virisema, vinguma ning oma tõde ja õigust taga ajama. Lumelükkaja on ka inimene. Ja kui rammu üle – kus viga näed laita, seal võta labidas ja mine aita! Tore on lumevalget aega nautida, selmet end pimeda sügismasenduse järellainetusena turri ajada.

Sest kõik on mööduv. Ka iga lumi meil siin sulab kord, tasa, tasa.