Arved Breidaks: lumi ei tule kunagi ootamatult

Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Lumega on Eestis kummaline lugu, et kui see detsembriks maha ei saja, algab üha süvenev ohkimine eesootavate mustade jõulude pärast. Aga kui lumeveskid novembri lõpus ikkagi jahvatama pääsevad, saabub otsekui kergemat sorti šokk. Kuhu see valge ollus nüüd korraga ära mahutada, et inimene oma elu elada saaks?

Lumel on sellest muidugi ükskõik – tema lihtsalt tuleb, kui olud on selleks soodsad. Aga vaat inimesel on kogu aeg häda ja viletsus sellega, mida loodus talle ette veeretab. Sajab suvel rohkem vihma või ei saja üldse, on asjad halvasti. Tuleb sügisel suurem tuul – jälle juhtub midagi, mis inimese vihaseks teeb. Ja kevadel on taas põhjust muretseda, kas liiga kiiresti sulavad hanged üleujutust ei tekita.

Inimese mured ilmaga saavad alguse meie isekusest. Sellest kes-teab-kust tulnud mõttest, et loodus peaks omi asju meie vajaduste järgi sättima või peaks meil olema vähemasti jõud loodusele vastu astuda. Vahepeal tõesti juhtub, et jõuluõhtuks saab maa valgeks ning autosid hange matvat tuisku kaasa ei anta, ent üldjuhul kipub loodus olema tusane ja isepäine ega taha meie, looduse krooniga, väga milleski kokku leppida.

Talvine süsinikuvaba liikumine võiks jalgratta asemel käia hoopis suuskadel – nendel laiadel lumelaudadel, mille saab igat tegumoodi saapa külge kinnitada.

Sajand ja rohkem aastaid tagasi näis inimene olevat mõnevõrra leplikum. Kui hanged võtsid rajad pehmesse embusse, istuti oma hüttides, hoiti sooja ja mööda ilma ringi ei käidud. Oodati, kuni olud taas liikumist võimaldasid. Varud olid talveks salves ja sellega tuli kevadeni toime tulla.

Meie ajal muutub inimene aga närviliseks, kui kaupluse juures on lumekuhi mõne parkimiskoha enda alla võtnud või kui keegi otsustab linnas sõita kiirusega 40 km/h. Selle talve moeteema aga paistab olevat kurtmine, et jalgrattaga ei pääsevat igast lumevallist läbi.

Talvine süsinikuvaba liikumine võiks jalgratta asemel käia hoopis suuskadel – nendel laiadel lumelaudadel, mille saab igat tegumoodi saapa külge kinnitada. Igal juhul on suusad praegu ohutum liikumisvahend kui jalgratas, millega lumes ukerdavaid entusiaste Võrumaalgi on näha olnud.

Loodushoid ja säästlikkus on moodsad teemad, kuid sellest jääb vähe järele, kui me tegelikult ei õpi loodusega kooskõlas elama. See tähendab leppimist kõigega, mis meie laiuskraadil taevast alla juhtub tulema. Lumi ei tule kunagi ootamatult, lihtsalt inimene võõrandub üha enam loodusest ja arvab, et suudab temast üle olla.