Igor Taro: Eestist ei tohi saada odavaimat jäätmejaama

Igor Taro Foto: Arvo Meeks

• Keskkonnatasud on hädavajalikud Eesti inimeste elukeskkonna ja tervise säilitamiseks.
• Ettevõtjad on paraku kriitilised igasuguste maksude ja nende kergitamise suhtes.
• Peame otsima tasakaalu majandusliku heaolu ja looduse säilitamise vahel.

Keskkonnatasud on hädavajalik osa Eesti inimeste elukeskkonna ja tervise säilitamise poliitikast, milleks meid kohustab Eesti Vabariigi põhiseadus. Kui võimaldada ettevõtetel meie ühiseid loodusressursse piiramatult kurnata ning saastada, pole neil varsti töötajaid ega tarbijaid, kellele oma toodangut müüa.

Igasugune maks on ettevõtja silmis kurjast ka siis, kui see teenib pikas plaanis laiemat avalikku huvi. Seetõttu pole midagi erakordset selles, kui ettevõtjate esindusorganisatsioonid esitavad keskkonnatasude tõstmise eelnõule kriitilisi seisukohti. Ettevõtja eesmärk on maksimeerida kasumit ning hoida kulud võimalikult madalad. Mõni neist kulutustest lähtub avaliku võimu poliitilistest valikutest. Kasumihuvi on kitsas ja piirneb eelkõige ettevõtte omanikega.

Peale selle kitsa huvi on ka laiem huvi, mis võtab arvesse ettevõtluse mõjud mitte ainult selle otsestele osalistele – omanikele ja töötajatele –, aga ka neile, kes elavad läheduses või on mingil muul moel firma tegevusest puudutatud. Keemiatööstusest ei laeku ühiskonnale ainult maksutulu, vaid tossavate korstnate kaudu atmosfääri paiskuvad peen­osakesed, väljalasketorustiku kaudu veekogudesse voolavad heitmed, ohtlikud ja vähemohtlikud jäätmed, mida tuleb käidelda või ladestada.

Umbes 700 õhusaastest põhjustatud enneaegset surma aastas või ohtlikuks muutunud Purtse jõe ühe lõigu puhastamisele kulunud üle 21 miljoni euro on ka teatud ettevõtete majandamise otsene või kaudne tulem. Õhu- või veesaastest tekkinud terviseprobleemide lahendamisega on kogu ühiskond olnud sunnitud tegelema solidaarselt. See on koormanud meie kõigi tervishoiusüsteemi, mitte vaid ühe linna või maakonna oma.

Nüüdisaegsed ärijuhtimise tõed, mida olen omandanud Tartu ülikooli majandusteaduskonnas, keskendub üha rohkem just laia avaliku huvi aspektile. Selle kohaselt peab ka ettevõtte juht oma strateegias arvestama peale aktsionäride (ingl k shareholders) ka teiste huvigruppide (ingl k stakeholders) mõjuga.

Samuti suunatakse kogu raadamistasuga kogutav raha Eestimaa taasmetsastamisesse, et kompenseerida metsamaa pindala vähendamist.

Pikas plaanis teenibki selline laiemat arvestamist sisaldav lähenemine paremini ka aktsionäride huvi. See aitab ennetada probleeme töötajate, kohaliku kogukonna ja teiste osapooltega, mille klaarimine võib hiljem muutuda kulukamaks.

Keskkonnatasudega seotud eelnõud on olnud riigikogu menetluses rohkem kui paar kuud. Selle aja käigus on peetud nii avalikud arutelud suures saalis kui huvigruppide ärakuulamised komisjoni istungitel. Mitme organisatsiooni esindajad on käinud selle perioodi jooksul riigikogus korduvalt ning saanud ka täiendava tähtaja arvamuse avaldamiseks, kuna ministeeriumi esialgu pakutud lühike tähtaeg polnud piisav.

Nende kaasamiskoosolekute käigus on kõlanud erisuguseid arvamusi. Keskkonnaühenduste hinnangul polnud valitsuse pakutav tasude tõus piisav. Ka komisjoni liikmed panid tähele, et seletuskirjas tasude tõstmise põhjenduseks toodud tarbijahinnaindeksi kasv on olnud oluliselt suurem kui pakutud tõususamm.

Kohale saabunud Ida-Virumaa omavalitsuste ja keskvalitsuse esindaja regioonist soovisid näha suuremat saastetasude laekumist tagasi piirkonda ja pakkusid isa välja täiendavaid tõuse, millest arvestasime ainult ühte. Ju oli kohalikel inimestel samuti kuklas teadmine, et saastetasude tõus mõjutab piirkonna majandust ja ettevõtete käekäiku, kus selle piirkonna inimesed leiba teenivad.

Seega, võrdväärsena ettevõtete esindajate kriitikale oli laual ka kriitika, et plaanitav tasude tõus on liiga aeglane ja väike, kuna jääb viimase 8–14 aasta tarbijahinnaindeksi kasvust olulisel määral maha. Ja kui keskkonnatasu moodustab üha väiksema osa ettevõtte käibest, ilma et firma ise oleks väiksema keskkonnamõju saavutamiseks midagi teinud, kaob ju selle tasu stimuleeriv mõte sootuks.

Eestis 2023. aasta kevadest koalitsioonileppe sõlminud valitsuse osapooled on lähtunud oma poliitilistes valikutes muu hulgas järgmistest printsiipidest: saastaja peab saastamise eest maksma, keskkonnamõju tuleb hüvitada õiglaselt ning majandusarengut tuleb suunata keskkonna suhtes jätkusuutlikuks.

Kui keskkonnatasu moodustab üha väiksema osa ettevõtte käibest, ilma et firma ise oleks väiksema keskkonnamõju saavutamiseks midagi teinud, kaob ju selle tasu stimuleeriv mõte sootuks.

Muu hulgas tekib keskkonnatasude täiendava tõusuga Ida-Virumaa jaoks täiendav keskkonnafond, mis võimaldab omavalitsustel tegeleda tööstuse põhjustatud keskkonnamõju leevendamisega. Samuti suunatakse kogu raadamistasuga kogutav raha Eestimaa taasmetsastamisesse, et kompenseerida metsamaa pindala vähendamist. Valdav osa kogutavatest maksudest läheb riigieelarve kaudu nende probleemide lahendamiseks, mida kogu riigi maksumaksjad peaksid muidu tegema solidaarselt, kuigi nad pole samas antud tegevuses kasumisaajad.

Kui tuua mängu meie majanduse konkurentsivõime, siis möödas on need ajad, kus Eesti konkureeris rahvusvaheliselt madalamate palkade või keskkonnanõudeid mittearvestava tootmisega. Järjest enam muutub konkurentsieeliseks loodushoidliku tehnoloogia abil toodetu, kuna jätkusuutlikkuse kriteeriumidega tuleb arvestada tarneahela kõigis lülides.

Võib-olla keegi peab mõistlikuks ärimudeliks luua Eestis maailma odavaim jäätmejaam – jätta keskkonnamõju kohapeale ja liikuda pärast kasumi väljavõtmist järgmisesse reostuskohta. Eesti põhiseadus aga ütleb selles osas koguni kahes paragrahvis selgelt, et elukeskkonna kaitse on igaühe kohustus ja selle rikkumisel tuleb kahju hüvitada.

See tähendab, et peame otsima lakkamatult tasakaalu majandusliku heaolu ja looduse säilitamise vahel. Teadvustades endale samal ajal, millist suurt kahju on loodusele eelnevate aastakümnetega juba tehtud, ning mõistes vajadust leida heaolu säilitamiseks üha puhtamaid ja säästvamaid viise.