Igor Taro: Eestist ei tohi saada odavaimat jäätmejaama

Igor Taro Foto: Arvo Meeks

Keskkonnatasud on hädavajalik osa Eesti inimeste elukeskkonna ja tervise säilitamise poliitikast, milleks meid kohustab Eesti Vabariigi põhiseadus. Kui võimaldada ettevõtetel meie ühiseid loodusressursse piiramatult kurnata ning saastada, pole neil varsti töötajaid ega tarbijaid, kellele oma toodangut müüa.

Igasugune maks on ettevõtja silmis kurjast ka siis, kui see teenib pikas plaanis laiemat avalikku huvi. Seetõttu pole midagi erakordset selles, kui ettevõtjate esindusorganisatsioonid esitavad keskkonnatasude tõstmise eelnõule kriitilisi seisukohti. Ettevõtja eesmärk on maksimeerida kasumit ning hoida kulud võimalikult madalad. Mõni neist kulutustest lähtub avaliku võimu poliitilistest valikutest. Kasumihuvi on kitsas ja piirneb eelkõige ettevõtte omanikega.

Peale selle kitsa huvi on ka laiem huvi, mis võtab arvesse ettevõtluse mõjud mitte ainult selle otsestele osalistele – omanikele ja töötajatele –, aga ka neile, kes elavad läheduses või on mingil muul moel firma tegevusest puudutatud. Keemiatööstusest ei laeku ühiskonnale ainult maksutulu, vaid tossavate korstnate kaudu atmosfääri paiskuvad peen­osakesed, väljalasketorustiku kaudu veekogudesse voolavad heitmed, ohtlikud ja vähemohtlikud jäätmed, mida tuleb käidelda või ladestada.