Arved Breidaks: lõpetame «tasuta» suusatamise

Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Haanja spordikeskus ootab suusatajatelt vabatahtlikke annetusi, et katta suusaradade hooldamiseks vajalikke kulusid, kuid suusatamine on seal igale huvilisele tasuta. Nagu ka paljudel teistel avalikel suusaradadel üle Eesti. Minu meelest on see põhjendamatu luksus, arvestades kulusid, mis radade korrashoiule kulub.

Suusaradade hooldamine on tegelikult aastaringne töö. Raja aluspõhjale kukkunud puud tuleb sealt ära koristada, pügada heina ja tärkavat võsa. Esimeste pikemate külmadega pannakse käima lumekahurid, et kalli elektri abil puhuda välja paksem rajakate.

Kui looduslik lumi tuleb, läheb sõitu rajatraktor, et pressida lumi rajal kokku ning freesida sisse klassikajälg. Kui lund tuleb lisaks, tuleb rajameistril rada korduvalt ja korduvalt üle hooldada. Kõik selle nimel, et suusahuvilised saaks tulla ja tasuta sõita.

Muidugi on suurema suusakeskuse, nagu ka Haanja seda on, eesmärk pakkuda kohta võistluste korraldamiseks. Selleks peavad rajad nii või teisiti korralikud olema. Võistlused toovad piirkonda inimesi ja see elavdab ettevõtlust.

Mingi mõistliku hinnaga pilet võiks kehtida ka suusaradade kasutajatele, sest nagu bussid ei sõida meil «tasuta», ei teki ka suusarajad kuludeta.

Samas tundub mulle, et tervisesuusatajatele, kelleks hulka ma endki arvan, antakse radade tasuta kasutamisega põhjendamatu soodustus. No ei pääse inimesed Väimela ujulasse tasuta kroolima, kuigi seegi kuulub omavalitsusele. Ei saa ka heast peast minna Võru spordikeskusse ja nõuda priipääset jõusaali, kergejõustikuareenile või suvel jalgpallimurule. Isegi suusatrennis käivate laste eest on lastevanemad maksnud trenniraha – tõsi, see raha on mõeldud eelkõige treenerile.

Sestap leian, et mingi mõistliku hinnaga pilet võiks kehtida ka suusaradade kasutajatele, sest nagu bussid ei sõida meil «tasuta», ei teki ka suusarajad kuludeta. Praegu makstakse see kinni omavalitsuste eelarvest, seega ka inimeste taskust, kes neid radu ei kasutagi.

Muidugi võib küsida, kuidas piletimüüki suusaraja juures korraldada ja kontrollida. Saab ju rajale minna mitmest otsast ja igale poole valvsaid silmi valvesse panna pole mõeldav. Tõsi see on, aga usun, et enamik tervisesuusatajaid, kes sõidavad kohale autoga ja panevad alla oma sadu eurosid maksva suusapaari, leiavad endas missioonitunde, et see vähene lisakulutus teha ega hakka, suusad näpus, läbi metsa rajale hiilima.