Kärsaga hilissügist maad tonksates astub väärikas emis, köis lõdvalt jala küljes, peremehe saatel ennelõunasele taluõuele. Seal seisavad kaks meest, keda siga näeb esimest ja paraku ka viimast korda. Meeleolu on rusuv nagu raagus november, kui tsuskaja – torkaja, kes seast vere välja laseb – isetehtud «püstoliga» looma ees seisatab. Omad pööravad pilgu ära, kui kuul lendab plaksatuse saatel sea koljust läbi. Jõulusiga on langenud – nüüd läheb kõigil kiireks.

Väits kaevub rindkeresse. Peremees kogub välja nõrguvat elumahla kaussi ning abiline surub looma paigale, et veel jõulised sõrad verevõtjat ega tema anumat ei tabaks. Surevate närvide tõmblused jäävad harvemaks ja ligi tulnud perenaine annab kogutud verekogusele oma hinnangu.

Esimene kiire on sellega möödas ja peremehel aeg paluda notsult andestust, tänada teda elatud elu ja antud liha eest. Loetud minutitega on rusuv meel asendunud toimeka optimismiga, sest veel äsja neljal jalal seisnud emisest, keda kevadest saadik oli nuumatud ja kõrva tagant sügatud, on saanud lihakeha.

Kommentaarid
Copy