KIRI: Kaugeltki mitte kõik liiklejad pole helkuriga sõbrad
:format(webp)/nginx/o/2023/12/27/15801910t1hf4c5.jpg)
Hiljuti sai taas teoks helkurkõnd «Helkuriga sõbraks». Kahjuks sai kinnitust, et kaugeltki mitte kõik liiklejad ei ole helkuriga sõbrad.
Helkuriga olid väga hästi varustatud lapsed. Samas aga märkasime, et seda ei pea vajalikuks paljud täiskasvanud, sealhulgas pensionärid. Nende tüüpreageering oli, et nad on niigi juba vanad ja sellist vidinat enam ei vaja. Helkurit ei olnud ka enamikul neist, kes kandsid mantlit. Nendele tekitas segadust, kuhu helkurit kinnitada. Tutvustasime neile joonlaudhelkurit ja seadsime need neile ümber randme.
Väljaspool asulat kantakse helkurit rohkem, linnapildis aga jääb silma, et see pole just kõige suuremat sorti sõber. Võib öelda, et selles suhtes jagunevad liiklejad täpselt pooleks: pooled on helkuriga märgistatud ja pooled käivad ringi kui tondid.
Need, kes helkurit ei kandnud, leidsid põhiliselt kaks põhjendust. Esiteks, et milleks seda linnas kanda, kui valgustus on piisav. Teiseks, et välja on tuldud ainult korraks. Autost välja tulnud või auto juurde kiirustavad sõidukijuhid olid kui tumedad tondid – nemad vastasid, et liiguvad eranditult neljarattalisega.
Mitmelgi juhul oli jalakäijal helkur küll endaga ühes, ent taskust välja võtmata.
Kagu politseijaoskonna teenindusterritooriumil oli helkurkõnd korraldatud kõigis kolmes maakonnas – kokku 18 kohta. Üritusel osales 24 abipolitseinikku ja seitse politseiametnikku. Kokku oli helkurkõnnile tulnud ligikaudu 350 osalejat ühes kolme lemmikloomaga, kes olid samuti valgustatud. Jagati välja umbes 250 helkurit. Ühiselt tegime palju head.
Ära unusta õue minnes kontrollida, kas helkiv sõber on riiete küljes. Ennetus on parem kui õnnetus.