:format(webp)/nginx/o/2024/01/31/15861401t1h9323.jpg)
/nginx/o/2014/04/24/2983132t1h2c8b.jpg)
- Nursipalu laiendamisel on üllatav, kuidas inimesed valejuttude liimile on läinud
- Praegu lõhuvad Eesti ühtsust paraku kõige rohkem poliitikud
- Ukraina sõja kõrval on Eesti kaitseväel omad õppetunnid võtta ka Iisraelist
Kaitseväe juhataja kindral Martin Herem räägib aastalõpu intervjuus Lõuna-Eesti Postimehele, et sõda on brutaalsus, milleks tuleb valmistuda ja mida tuleb tõsiselt võtta. Ei tohi arvata, et oled liiga väike või nõrk, sest siis oled juba ette kaotanud.
Mille poolest on Eesti kaitsevägi praegu targem võrreldes eelmise aasta detsembriga?
Tulnud on väga palju arusaamist meie naabri kohta. Tulnud on veendumust, et seal agressiivsus ja kurjus ei lõpe kuidagimoodi ära. Arvan, et see on võib-olla selle aasta jooksul olnud üks suuremaid kinnistumisi. Aga muus mõttes me jälgime Ukrainat, kordame teatud tarkusi, saame kinnitust, saame ka uusi asju teada. Eks see Ukraina sõda on see, mis kõige rohkem meid õpetab.
Jalgpallis on ütlus, et parem on targalt seista kui lollilt joosta, kuigi eks pallimängus lähe mõlemat vaja. Millest on Eesti kaitseväes suurem puudus, jõust või tarkusest?
Mul on tunne, et tarkust on rohkem vaja. Üks on see, et me ei tormaks lolli peaga mingeid ägedaid asju järgi tegema, mida me näeme Ukrainas. Teine tarkus, et me kasutaks piisaval moel ära kogu ressursi, mis meil praegu on. Mul on tunne, et me ikka magame veel. Võiksime teha asju palju kiiremini, aga me oleme – ja ma pean silmas kogu Lääne ühiskonda – kinni oma standardites ja traditsioonilistes protseduurides.
Näiteks mille poolest?
Sidesüsteemid näiteks. Kuidas me suudaks tsiviilside või muu tsiviiltaristu süsteeme ära kasutada? Maismaakaamerad – RMK-l, Eesti Energial, politsei- ja piirivalveametil, transpordiametil on väga paljud kaameraid. Küsimus on selles, kuidas saaksime sealt oma võrkudesse pilti tuua nii, et see oleks turvaline, aga piisavale arvule inimestele kättesaadav. Me ei ole väga palju kahe aastaga selles edasi liikunud.
Kui räägime Läänest tervikuna, siis Eesti hangib järgmisel neljal aastal laskemoona 1,3 miljardi euro eest. 155 [millimeetrise] suurtüki laskemoona ostame järgmise kahe-kolme aasta jooksul üle 300 miljoni euro eest. Siinkohal ma annan endale aru, kui palju on seda raha võrreldes õpetajate palkade ja kõige muuga.
Minu teada on Eesti suurtükimoona ost Euroopas suurim moonaost. Väike Eesti on suurim. Teised kõik räägivad, kuidas moona tuleb osta, kuidas Venemaa on ohtlik, aga nad ei liiguta lillegi või siis liigutavad vähe ja väga aeglaselt. See on ka tarkus, millest meil täna puudu on – otsusekindlus. Täna tuleks need otsused ära teha, sest realiseeruvad need kõik kahe-kolme aasta pärast.
Õpetajate palgad juba käisid lausega läbi ja tõepoolest, Eesti majandusel ei lähe praegu hästi, riigil on raha vähe. Tuleb see teile üllatusena, et Eestis ei ole tekkinud häälekat opositsiooni, mis kuulutaks, et raha on kaitseväes ju olemas, võtame sealt õpetajate palkadeks?
Kuigi maailma mastaabis räägivad kõik Venemaa ohust, siis kaks aastat pärast Ukraina sõja eskalatsiooni on NATOs 11 riiki (31st – toim), kes kulutavad kaks protsenti [SKPst riigikaitsele]. Teised riigid ei ole hakanud eriti palju rohkem investeerima oma kaitsesse. Eesti on, Läti, Leedu on ka ja meil ei ole muud, kui lihtsalt loota.
Peame oma osa ära tegema ja mul on tunne, et niimoodi saab sellest aru ka ühiskond. Lõuna-Eesti ja Võru, kus Nursipalu ja Tsiatsungõlmaa [arenduste] pärast võiks kaitsevägi olla tõrjutud, siis pilt, mis ma nägin õppuse Ussisõnad ajal, oli teine. Peamiselt Võru meestest koosnenud rühm, kes seal kontrollposti tegi, oli toetatud Võru elanike poolt: puhurid, kuivatusseadmed, mis neile kõik olid toodud. Võru inimesed olid need toonud kaitseväe toetuseks.
Eesti elanikest vist kuus protsenti on Ukraina põgenikud, kes on tulnud siia kahe aasta jooksul. Ma tegelikult ei tea, et nende kuue protsendiga oleks väga palju probleeme. See kõik näitab ühiskonna tugevust, kannatlikkust ja arusaamist sellest ohust. Minu meelest on see... noh, see on väga kõva sõna.
/nginx/o/2023/12/29/15806553t1hdaf2.jpg)
Kolm protsenti Eesti SKPst, 1,3 miljardit eurot on see summa, mis järgmisel aastal kaitsekuludele läheb. Kuidas seda 1,3 miljardit eurot mõõta, mida me selle eest saame?
Sellest 50 protsenti läheb järgmisel neljal aastal relvastuse ja laskemoona hankimisele. Läheb sellele, et meil oleks tulejõudu, et meie sõdurid otse välja öeldes oleksid võimelised hävitama kõike seda, mis ohustab meie elusid. Ja oleksid võimelised seda hävitama võimalikult kiiresti nii, et see ei jõuaks meile väga palju kurja teha. Ilma naljata: me tõepoolest oleme kaitseväega järgmise kahe aasta jooksul jõudmas olukorda, millest ma ei oleks isegi viie aasta pärast osanud unistada.
Oleme kahe aasta pärast kindlasti paremas seisus, kui Ukraina oli oma sõja alguses, kus ta ei suutnud Kiievist 40–50 kilomeetri kaugusel olevat vastast mitte kuidagimoodi mõjutada, sest tal polnud vahendeid. Meil on siis vahendid, mis on 240 kilomeetri kaugusele võimelised mõjutama. See teeb meid ohtlikumaks, kui meile kallale tullakse. Ma ei tea, kas see on [piisav] heidutus. Ma ei ole kindel, et hullumeelset on võimalik heidutada, aga päris kindlasti on meil võimalus agressioon lõpetada ära selle algses faasis tänu sellele, et meil see investeering on tehtud.
Üks asi veel: sellised riigid nagu Lõuna-Korea, Iisrael – no Iisrael on nüüd jälle sõjas – investeerivad veel rohkem kui meie oma riigikaitsesse ja majanduses neil küll kehvasti ei lähe. Nende riiki investeeritakse, turistid käivad. Arvan, et riigikaitsesse investeerimine võib ühel hetkel soodustada ka investeeringuid majandusse.
Nursipalu ja Tsiatsungõlmaa arendamine sattus ajale, kui ehitusturg mõõnab. Kuidas on asjad relvastuse turul, millest inimesed suurt midagi ei tea?
Natuke on kõik kallimaks läinud. Eesti riik otsustas enam kui 300 miljoni eest hankida laskemoona 2022. aasta jaanuaris. Siis ei olnud Ukrainas veel sõda eskaleerunud. Täiendavate haubitsate, varitseva õhuründemoona, täiendavate õhutõrjerelvade, tankitõrjerelvade ja maakaitse suurendamise osas tehti otsused märtsis 2022. Sügisel tehti keskmaa õhutõrje otsus, mitmikraketiheitjad HIMARS olid otsustatud juba enne seda. Laevatõrjeraketid, mis varsti Eestisse jõuavad, olid otsustatud ammu enne seda.
Nii et lepingud tegime üsna ammu ja praegu me lihtsalt lõikame vilju. Iisraelis käib sõda ja me saame Iisraelist relvastuse tarneid. Kui me neid asju otsustaksime täna, siis tõenäoliselt me enam kahe aastaga asju kätte ei saaks, vaid selleks kuluks viis. Hinnad – ma ei oska öelda, kas need on väga palju tõusnud, aga tootmisvõimekus on jäänud samaks.
Nagu te ütlesite, siis mujal Euroopas sellist relvastumist näha ei ole, nagu käib Eestis.
Sellises osakaaluks kindlasti mitte. Kui Eesti teeb väga suure laskemoonahanke, 25 000 mürsku, siis 25 000 mürsku lasevad ukrainlased ära kolme päevaga. Meile jätkub sellest oluliselt kauemaks. Tuleb arvestada, et meie idapiir on mõnisada kilomeetrit, Ukraina rindejoon on praegu 1200 kilomeetrit, nii et sellest erinev kulu ka tekib.
Nursipalu harjutusala laiendamise puhul on palju räägitud Ukraina sõja mõjust, miks sellega korraga kiireks läks. Millal Nursipalu arendamise vajadus kaitseväe plaanidesse tekkis?
Kommunikatsiooni suur probleem on see, et ükskõik kellele sa sellest esimesena ei räägiks, ta on alati esimene, enne teist. See teine tunneb alati, et ta on liiga vähe teada saanud. Kui ei ole väga selgelt arusaama, mida sa tahad teha, siis ei maksa ka rääkida. Kaitsevägi on neid asju analüüsinud, mõõtnud, nuputanud ja eks siis oli meie arvates see kõige õigem aeg sellega välja tulla.
Just sõlmisime lepingu soomukite peale ja esimesed soomukid jõuavad järgmisel aastal Eestisse. Ülejärgmine aasta tahame päris kindlasti nendega juba harjutada nii, nagu harjutame keskpolügoonil. Mitte nagu Kevadtormil: kui vaenlane on paremal, siis sa ei keera rooli paremale, sest seal on kellegi aed. Keskpolügoonil või tulevasel Nursipalu harjutusalal käib nii: kui vaenlane on paremal, siis ma pööran ka paremale.
Kaitseväe suurenemisega on need vajadused tekkinud. Ainult suurtükkide või ammugi mitte HIMARSide pärast me seda polügooni tegema ei pea. Pigem ikka suurte üksuste koostöö pärast ning need üksused on meil valmis saanud ja arenevad ka veel.
/nginx/o/2023/12/29/15806558t1h690c.jpg)
Ukraina sõda oli hea moment, et poliitikutele polügooni laiendamise vajadus nii-öelda maha müüa?
Kiirendasime oma plaane. Näiteks 2. brigaadile iseliikuvad suurtükid (K9 Kõu ostu) otsustasime ju osaliselt ära 2022. aasta märtsis. Soomukite hankimise otsuse tegime 2021. aastal. 2021. aastal oli näha, et Venemaa valmistub millekski. Valgevene tegi migratsioonirünnakut ja kuigi meil ei ole fakte, et seda tegi Venemaa, siis see kuidagimoodi meid ei julgustanud.
Kui 2021. aasta detsembris esitas Venemaa NATO-le oma nõudmised, siis oli klaar, et nüüd läheme spordi juurde. Suusahüppe mõttes algas hoovõtt ja siis on ainult kaks varianti: kas ta laseb tagumiku maha ja lohiseb mäest alla, mis näeb tema jaoks väga tobe välja, või läheb hüppesse. Küsimus oli, et millal see hüpe toimub. Olime mõned otsused teinud enne seda ja ülejäänud otsuseid palusime teha kohe pärast seda. Sealt see kiirendus tuli. 2021. aastal üldiselt hakkasime juba oma tegevust muutma.
Nursipalu rahvakoosolekutel öeldi mitmel puhul, et kõik on ammu ära otsustatud ja rääkida pole enam midagi.
Muidugi panime kaardile, et äkki kolime [polügooni] üldse kuskile mujale. Need viis või kuus alternatiivset ala tegelikult ei olnud mitte ükski parem. Ammugi ei olnud need vahemaa poolest ega asustatuselt paremad, ei olnud looduskaitse, olemasoleva taristu, teedevõrgu poolest paremad. Ega seal muud varianti ei olnud.
Et Nursipalu laiendamisele tekib Võrumaal vastasseis, võis ju oodata ja 13 kuu jooksul on sel teemal palju asju öeldud. Oli selles midagi üllatuslikku ka?
Oleme seda ette näinud, et kui tahame kuskile laieneda, tekib sellele vastuseis. Minu kodu tagant Raplamaal läheb läbi Rail Baltic, see lõikab puruks kõik minu metsad. Need on minu metsad, mitte et nad kuuluksid mulle, vaid mina kuulun nende metsade juurde. Olen tänaseni jahimees, olen seal üles kasvanud ja saan mõnes mõttes sellest kõigest aru. Aga teisest küljest – Rail Balticu vastu ma ühtegi allkirja ei andnud. Kui seda on vaja ja minust targemad inimesed on otsustanud, siis see nii on.
Mis mind üllatab, on ikkagi valejuttude, kuulujuttude ja vandenõuteooriate levik. Teiseks üllatab, et asjasse mittepuutuvad inimesed saavad nii palju sõnaõigust. Inimesed, kellel ei ole mitte mingisugust pistmist Võrumaaga, käivad seal Võrumaad kaitsmas ja nad võetakse kampa ka. Nad ullitavad inimesed ära. Kõik need vandenõuteooriad, ameeriklaste kullakaevamised ja igasugused muud asjad on ikkagi üsna absurd. See on üllatav, kuidas inimesed ikkagi sellele liimile lähevad.
Räägitakse ka kiiritamisest.
Olen näinud viimasel ajal Eestis väga palju prantslasi ja Prantsusmaal on palju tuumajaamu. Võiks siis arvata, et uraan on see, mille järgi me läheme Juba külast kuni Sännani välja.
Lisan siia, et tegemist on huumoriga.
Mina välistan uraani kaevandamise igal juhul.
Kaitsevägi ei saanud Nursipalus seda ulatust, mida esmalt küsiti. See on jätnud ruumi küsimusele, et millal tuleb järgmine laiendamine. Milliseks kujuneb Nursipalu 10–20 aasta pärast?
Kaks põhjust, miks ma ei spekuleeri. Esiteks on otsus meie jaoks tehtud. Me mängime sellega, mis meil on ja vaatame, mis saab pärast seda, kui oleme seal harjutama hakanud. Teiseks: kogu oma tegevusest pühendan ma täna võib-olla ainult mõne protsendi sellele, mida planeeritakse kaugemale kui viis aastat. Selles julgeolekukeskkonnas ei ole väga õige liiga palju pingutada oma ajusid, mis saab viie aasta pärast.
:format(webp)/nginx/o/2023/12/29/15806554t1h546b.jpg)
Võime arendamises me loomulikult vaatame, kuidas me oma asju suudame ülal pidada isegi rohkem kui 10 aasta pärast, milliseid arendusi saame teha näiteks seitsme või kaheksa aasta pärast. Põhiraskus läheb praegu selle peale, et me vaatame millised me oleme järgmise viie aasta jooksul ja mida me suudame teha järgmise viie aasta jooksul. Nii et minu põhifookus on täna veel sellel, kuidas 2. brigaad saaks oma soomukid ja muud relvastus-varustuselemendid kätte, et saaks hakata harjutama Nursipalu alal võimalikult vara koos liitlastega.
Lähiaastail jõuavad 2. brigaadile K9 liikursuurtükid, mille kasutamise kohta on erinevat teavet. Üks info räägib, et kuna nende laskeulatus on 30–40 kilomeetrit, hakatakse neist tulistama väljastpoolt, kuskilt Läti piiri äärest Nursipalusse. Teine väide on, et nendega mahub Nursipalu uutes piirides ikkagi laskma. Kuidas sellega siis on?
Tavalist laskmist saab teha K9ga nii keskpolügoonil kui Nursipalu tulevasel harjutusalal, omades nii laskepositsiooni kui sihtmärgi ala seal sees. See ei ole küsimus. Kui tahame lasta kaugemale, üle 30 kilomeetri, võime lasta väljastpoolt. Põhja-Eestis on lastud 155 [mm] haubitsast FH 70 Soodla looduskaitsealalt keskpolügoonile. Pakun, et kaheksa kilomeetrit väljastpoolt keskpolügooni ala.
Võin eksida, aga eelmise aasta suvel lasti keskpolügoonil teiselt poolt Peterburi maanteed, üle suure maantee. See kõik oli kooskõlastatud, kõik on ohutustehniliselt olnud korras. Neid laskmisi oleme juba teinud. Kas hakkame selliseid asju Võrumaal tegema? Ei oska öelda. Ma praegu ei näe selle järele tegelikult väga suurt vajadust.
Seda tehakse nii Šveitsis, Rootsis, Iisraelis, kus lastakse üle asustatud punktide. Reisilennukid, mis on ju väga ohtlikud, lendavad kogu aeg üle meie peade ja keegi ei karda, et nad pähe kukuvad. Miks üks 40-kilone mürsk peaks meile pähe kukkuma, kui ta lastakse vastava nurga ja kiirusega minema?
Seda on samuti öeldud, et kuna liikursuurtükkidest nagunii lastakse ju üsna vähe, sest moon on kallis, siis selle mõne paugu tegemiseks võiks ju keskpolügoonile ka sõita.
Tahame K9-d Lõuna-Eestis hoida, et nad oleksid selle jalaväeüksuse juures, keda nad toetavad, et nad saaksid iga päev koostööd teha. Koostöö ei tähenda ainult laskmist, vaid et haubitsameeskonnad ja jalaväemeeskonnad räägivad samadest sihtmärkidest, suudavad oma tegevust koordineerida.
Et logistikud oleksid nende mõlema juures, et nendevahelist sidet looksid vastavad sideüksused ja sealt, kust jalavägi on läbi läinud ja silla ära lõhkunud, seal ehitaksid pioneerid taga tulevatele suurtükkidele silla. Teha võiks seda kõike ilma ühegi pauguta, ainult masinad müriseksid.
Mürinat ja värinat, relvi ja relvakandjaid saab Võrumaal olema üksjagu rohkem kui seni harjutud. Inimesed on mures, et garnisoni suurenemisega muutub maakond vaenlase sihtmärgiks, mis ohustab me turvalisust. Kuidas teie seda asja näete?
Kuidas siis on nii, et kui tahame oma riiki kaitsta ja selleks midagi teeme, siis muudame midagi ohtlikuks? See on äraspidine jutt. Rahuaja väeosa ei ole väga suur magnet. Isegi kui Ukraina sõja alguses nägime, kuidas rahuaja väeosa pommitati puruks, siis elanikkond kannatas sellepärast, et sissetungija läks teistesse linnadesse täpselt samamoodi ja purustas seal. Meie asi on see ära hoida. Ükskõik kuhu me oma garnisoni ei paiguta, kuskil ikka elanikkond on.
Kas meil tekib sõjaväge rohkem? Arvan, et liitlaste näol võib-olla mitte väga palju rohkem kui ameeriklased seal (Võrus) praegu juba on. Nursipalu harjutusalal võivad käia Eestis juba paiknevad ja siin perioodiliselt käivad liitlased. Mis kindlasti suureneb, on Eesti oma reservväelaste õppekogunemiste maht ja pakun välja, et see suureneb kahekordseks.
Kui Eesti kaitsevägi on mõne aasta pärast suurusjärgus 40 000 [inimest], siis see 40 000 peaks kolme aasta jooksul õppekogunemistelt läbi käima ehk 15 000 inimest igal aastal. Sellest natuke allapoole jääb 2. brigaadi peale.
Maakaitse läheb sinna juurde. Maakaitset suurendasime ka ju kahekordseks sellel aastal. Kuigi nemad opereerivad ainult väikeste hernepüssidega, on nendel samuti ruumi vaja. Kuigi olen sõjaväelane, siis ega Eestile sellist kaitseväge poleks vaja, kui meie kõrval poleks Venemaad.
Kui me oleks Holland, siis ma tõesti kaaluks, kas meil on kõike seda vaja teha. Me võiksime oma liitlaste toetuseks ülal pidada mingeid kalleid nišivahendeid ja mõne jalaväepataljoni ning oleks kõik hästi. Meil on lihtsalt kõrval Venemaa. Meil on valida, kas valmistume selleks, et ta tuleb, või me selleks ei valmistu. Ja siis ta tuleb raudselt. Tuhat aastat on sealtpoolt see vaenuvägi meie juurde tulnud.
Inimesi, kes päriselt sõda Eestis mäletavad, on väga vähe järele jäänud. Enamikul meist puudub vähimgi kokkupuude sõjaga. Kuidas teie sõja enda jaoks olete lahti mõtestanud?
See on igale riigile väga hirmus asi. Kui sõda algab, on kaotused vältimatud. Sõda tähendab tapmist, põletamist, purustamist. See on äärmiselt brutaalne tegevus ja kui sa tahad selles ellu jääda, pead sa lihtsalt ise rohkem põletama, tapma ja purustama. Kui sa arvad, et üritad lihtsalt sirge seljaga selle kõik ära hoida, elades sellise agressori kõrval nagu Venemaa, siis tõenäoliselt sa ei valmistu piisavalt. Ja kui aeg käes, siis sa saad peksa.
Nii et selleks brutaalsuseks tuleb lihtsalt valmistuda, tuleb olla valmis seda asja tõsiselt võtma ja mitte kuskil arvama, et sa oled liiga väike või liiga nõrk. Kui sa nii arvad, oled juba ette kõik ära kaotanud.
Tundmata kindralite hingeelu, siis kas vahepeal on kurat õla peal pannud pähe mõtte, et tahaks olla armee ülemjuhataja ja päriselt seda olukorda näha, milleks ju valmistutud on?
Pigem mitte. Päris ausalt, ma valmistun selleks agressiooniks. Ma ei näe, et see täna juhtub, ma ei saa öelda, et see juhtub aasta või kahe pärast, aga mu amet on selline, et pean selleks valmistuma. Võin ette kujutada, et mina jään ellu ja minu pere jääb ellu ja ma olen võidukas väepealik, aga ma näen, mis Ukrainas juhtub inimestega. Väga palju inimesi saab surma, isegi kui oleme väga võidukad ja isegi kui sõda on väga lühike. Päris kindlasti, mul ei ole mitte mingit huvi sellise ohvri vastu.
/nginx/o/2023/12/29/15806555t1h6b86.jpg)
Järgmise aasta 17. märtsil on Venemaal presidendivalimised. Kui suur on oht, et Putinil on enne seda vaja üht võidukat sõda?
Selleks peaks ta kuidagimoodi Ukrainast lahti saama. Sõna otseses mõttes lahti. Ta ei pea võitma või seal kaotama, vaid ta peab selle kuidagi ära külmutama. Praegu ma ei usu, et ukrainlased paari kuuga midagi külmuda lasevad peale jõgede, järvede, soode.
Minu prognoos on pigem, et selleks, et Venemaa teostaks mingit agressiooni NATO vastu läbi Balti riikide, oleks tal vaja vähemalt kuus kuud puhkust Ukrainast. Pigem aasta. Siis oleks ta sõjalis-tehniliselt valmis, aga siis on vaja ülemaailmset võimaluste akent, kus väga paljud meie liitlastest on hõivatud mingite teiste probleemidega. Ükskõik mis selleks siis ka ei ole – Iisraeli konflikti laienemine, Mägi-Karabahhia, midagi Lõuna-Ameerikas, Taiwanil, Balkanil. Midagi sellist, mis võtaks tähelepanu ja ressursid ära. Pigem me peame seda jälgima.
Üks asi on jälgida vägesid oma piiri taga; teiseks tuleb vaadata, milline on Putini ja tema kaaslaste retoorika; ja kolmandaks, mis maailmas toimub. Selle pealt võib aru saada, kas tuleb vintpüss kapist välja võtta või võib seda lihtsalt puhastada.
Eelmise aasta 24. veebruar liitis Eesti ühiskonna väga tugevalt kokku, sest eks ühine vaenlane ikka liida. Milline on teie tunnetus praegu, kas see ühetehoid on veel alles või kipub murenema?
Kui vaatan õppekogunemisi, siis muutunud midagi ei ole. Ajateenistusse vabatahtlikult tulijate osakaal kasvab ja see on seotud sellega, kui hea oli teenida eelmistel ajateenijatele ehk kui targasti oleme ajateenistust läbi viinud. Kui vaatame, palju on inimesed valmis oma riigi eest relvaga välja tulema, siis see protsent on tegelikult viimased aastad kasvanud. Selle taustal ma ei näe, et meie ühtsus oleks kuidagimoodi lagunenud.
Mis toimub meil riigikogus ja üleval riigi valitsemises, siis seal on vastasseis läinud ikka väga radikaalseks ja kontrastseks. Minu meelest nad käituvad valesti, näitavad väga halba eeskuju oma valijatele. Saan aru, et see annab võimaluse olla pildis ja võidelda oma valijate häälte eest, aga arvan, et see on vale.
Eesti inimeste huviorbiidis käib praegu korraga kaks sõda: Ukrainas ja Iisraelis. On meil Iisraelist ka midagi kõrva taha panna?
Jaa, päris palju. Mul on olnud Iisraeli esindajatega kohtumisi ja nad ütlevad, et nende heidutus on läbi kukkunud. Nad arvavad, et nad peavad heidutuse kontseptsiooni üle vaatama, muutma selle võidukontseptsiooniks. Ehk sa mitte ei ürita asju ära hoida, vaid valmistud kõige hullemaks ja saavutad väga kiiresti võidu.
See on väga lai mõiste, et pead olema valmis agressiooniks, mitte seda ära hoidma. See tähendab, et on olemas väed, kellel on laskemoon ja väljaõpe ning kes on valmis mobiliseeruma tule all. See on Iisraeli õppetund. Meile siit kaugelt tundub, et neil millestki puudus ei ole, aga kui nad nii räägivad, ju siis ikkagi lõpuni valmis ei oldud.
Teiseks pööravad nad oma tähelepanu veelgi rohkem reservarmee poole. Nad pööravad oma tähelepanu relvastuse andmisele inimeste kätte ja nimetavad sealjuures Kaitseliitu. Muuseas, Euroopaski on vähemalt üks riik, mille esindajad vaatavad Eesti reservväge ja Kaitseliitu kui ühte võimalust oma riigikaitset parandada, sealhulgas anda relvad inimestele koju.
Teil on jäänud kaitseväge juhatada veel kaks aastat. Viis aastat olete sellel kohal olnud. Mille poolest on kaitsevägi selle aja jooksul muutunud?
Ma väga palju ei ole selle peale mõelnud. Võtsin oma eesmärgiks jätkata lahinguvalmiduse arendamist. Üks asi on see, kui meil on kuskil paberi peal mingisugune sümbol, mis näitab pataljoni või brigaadi või kompaniid, aga teine on, et see oleks valmis võimalikult lühikeste tundide jooksul pärast otsust minema ja lahingut pidama. Arvan, et oleme muutunud kiiremaks ja neid üksuseid, mis väga kiiresti sõtta jõuaks, on tulnud juurde.
Üks väga silmapaistev muutus, mis praegu teile otsa vaadates pähe tuleb, on see, et meil on habemega ajateenijad. See muudatus on juhtunud viie aasta jooksul, et ajateenijad ei pea tingimata lõikama juukseid ja habet. See on väeosade korraldada ja praegu näeme tihtipeale habemega ajateenijaid. Arvan, et see on üsna suur saavutus.
Kuidas see siis suur saavutus on?
Kui naised sõjaväes patsi kannavad, on see okei, seal pole mingit küsimust. Aga kui meestel on pikad juuksed, siis on see hügieeni probleem, seal on lähivõitluse probleem ja veel mingi distsipliini probleem. Oleme lahti saanud paljudest asjadest, mis mitte midagi juurde ei andnud, aga millele panime närvikulu, pöörasime tähelepanu, jaurasime selle üle. Seda on veel siiski hästi palju.
Kasutan diviisiülem kindral Palmi sõnu selle kohta, miks [kasarmus] voodid peavad olema väga hästi tehtud, servast kandilised, voodilina äär peab olema murtud määrustiku laiuselt. Et miks see peab nii olema? (Muiates.) Meil oli kindlalt teada, et kui meil Venemaaga sõjaks läheb ja see viigiga lõpeb, siis vaadatakse üle mõlema sõjaväe voodid ja kummal on need paremini tehtud, see võidab.
Kui me reservväelasi ette valmistame, lööme puhtaks kõik tema individuaalsuse. Aga inimene ei tunne ennast selles olukorras väga hästi. Mis on võimalik talle tema individuaalsusest alles jätta, on eripärad. Mina olen hästi kiilas kogu aeg, see on minu enda valik olnud umbes 30 aastat. Mina ei taha pikki juukseid, kuigi mul on kodus alles 42-sentimeetrine pats, mille ma enne sõjaväkke tulekut ära lõikasin.
Praegu ütleme, et las tal olla habe, sest see ei sega midagi. Kui meil on aeg ja tuleb gaasimask ette panna, lükkame lõuad puhtaks. Seda nagunii tunni ajaga ei juhtu, et meil on gaasimaski vaja. Kui see annab inimesele enesekindluse ja tänu sellele õpib ta paremaks sõduriks, las ta siis olla.
Niimoodi oleme teinud muid asju ka: sa võid kolmapäeva õhtul minna Tapa või Võru linna ja osta kokakoolat või minu meelest kas või öö läbi õlut juua. Kui 20-aastane inimene läheb õhtul töölt koju ja hommikul tuleb tööle, siis see, mis ta öösel teeb, pole kellegi asi.
Aga sõjaliselt on see millegipärast probleem, et äkki ei tule tagasi. Miks ta tagasi ei peaks tulema? Näeme, et inimesed tulevad iga pühapäeva õhtul tagasi ja kui vaja, siis ka kolmapäeva hommikul. Sellega kasvab enesedistsipliin, mis minu meelest on palju väärtuslikum kui distsipliin, mis on kaikaga turja peale kirjutatud.
Kui meil vile käib ja kõik peavad mobilisatsiooni korral kohale tulema, siis tulevad ikkagi need, kes tunnevad mingisugust kuuluvust, kellel on mingi identiteet, kelle identiteeti pole ära võetud, vaid kasvatatud juurde, et ta kuulub 23ndasse pataljoni või 15ndasse. Identiteet on lahingvalmiduse üks alus.