/nginx/o/2012/03/30/1033644t1hb1e4.jpg)
Sel nädalal Valgas viibinud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees Indrek Saar tõdes, et suurenenud toetus parteile ehmatas, kuid lükkas ümber väite, et populaarsuse kasv on tingitud muutunud poliitioludest.
Intervjuu: Suurenenud toetus ehmatas ka sotsiaaldemokraate endid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toetusprotsent sotsiaaldemokraatidele on viimasel ajal oluliselt tõusnud. Kuidas olete selleni jõudnud?
«See on olnud tegelikult pikem protsess. Viimase küsitluse järgi see 30protsendiline toetus on suhteliselt suur hüpe. See ei ole meile oluline, kuigi on väike ehmatus.
Palju olulisem on, et oleme olnud tõusva trendiga erakond viimased poolteist aastat. 2010. aasta lõpus oli toetus alla kümne protsendi, aga kui vaatame viimast poolt aastat, on see olnud stabiilselt 20 ja 25 protsendi vahel. Trend on olnud järjekindlalt positiivne ja see ongi meile oluline.
Eesti seadusandlus ei anna palju võimalusi erakorralisteks valimisteks, nii et selle peale me ei mängi, mis tähendab, et tegelikult on järgmine mõõtmiskoht pooleteise aasta pärast kohalike omavalitsuste valimised ja kolme aasta pärast Riigikogu valimised. Praegu ei ole meie eesmärk teha reitingu pärast tohutult tööd, vaid et toetus oleks stabiilselt tõusev.
Praegune valitsus on irooniliselt öeldes olnud meie jaoks tubli PR-agent. Näiteks kui peaminister suhtub äärmiselt arrogantselt dialoogi ja rahandusminister ütleb, et Eesti riik tuleb viieks aastaks sügavkülma lükata. Neid näiteid Reformierakonna juhtivate poliitikute ja IRLi kohta võib tuua veel ja veel.»
Teile on see siis kasulik?
«Jah, selles mõttes on nemad olnud meie mainekujundajad. Kui kõrval on selline võrdlus, otsivad inimesed alternatiivi ja sotsiaaldemokraadid seda täna pakuvad. On loogiline, et toetus meile tõuseb.»
Seega võib tõsiselt võtta kommunikatsioonispetsialist Ilona Leiva sõnu, et sotsiaaldemokraatide praeguse edu taga on keskkonna muutus, mitte sotside tegevus?
«Tulles tagasi selle juurde, et meie toetus on tõusnud poolteist aastat, siis ... Ja kui vaatame üleüldist majanduskeskkonda, siis on see riigiti väga erinev, millistel erakondadel toetus tõuseb. Kui erakond ise ei oleks suutnud oma sõnumit järjest selgemini välja öelda ja kui meie organisatsioon ei oleks tugevnenud, oleks nii suur tõus võimatu.»
Ütlesite, et suurenenud toetusprotsent oli hirmutav. Miks?
«Kas just hirmutav, aga natuke ehmatav kindlasti, kui toetuse tõus on nii järsk, et 22 protsendi pealt hüppab 30 peale. Kaheksa protsenti tõusu on selline asi, mida reeglina reitingutabelites ei juhtu.
See lisab ka kohustusi. Tuleb näiteks kohe vastata ajakirjaniku küsimusele, et mida te sellega nüüd pihta hakkate. Reaalne koht, kus erakond saaks suurt toetust kohe rakendada, on kaugel – valimisi niipea ei ole. Väga oluline on ka, et 37 protsenti inimestest ei oskaks täna üldse valida.»
Nii et selleks on vaja aega, et inimesed saaksid otsustada, milline erakond võiks olulist rolli mängida?
«Küsimus on selles, et kui ühiskonnas on väga suur rahulolematus valitsuskoalitsiooniga, aga viimane ei ole valmis tegema mingeid tõsiseltvõetavaid muudatusi oma senises poliitikas, nurin aina suureneb.
Streikidele võivad järgneda protestiaktsioonid, mis paraku tekitavad ühiskonnas üksjagu stressi, survestades valitsust mingit muutust toomata. Selles mõttes ei ole situatsioonis midagi toredat. Lõppkokkuvõttes on meie huvides, et suudetaks omavahel kokku leppida ja riigis oleks tagatud töörahu.»
Millised võiksid teie meelest olla üleüldiselt muutused parteimaastikul?
«Sõltub mitmest asjaolust. Üks muudatus, mille meie väga jõuline reitingutõus on kaasa toonud, on, et valitsuse retoorika on viimastel nädalatel oluliselt muutunud. Nad on tegelikult tagasi tõmmanud. Kindlasti ei olnud peaministri parteile meie reitingutõus üllatus. On näha olnud, et nad seda ette on aimanud.
Näiteks töötuskindlustusmakse kohta ütles valitsus pool aastat, et nad ei pea mingeid läbirääkimisi ja tööandjad on omakasupüüdlikud, kuid nüüd on nad valmis läbi rääkima. See on olnud märkimisväärne muutus.»