Arved Breidaks: Keskerakonna saneerimine

Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Keskerakonna esimees Mihhail Kõlvart on pärast paljude erakondlaste lahkumist sarnases seisus kui saneerimisele määratud ettevõtte juht. Nüüd on käes päevad, nädalad ja kuud, mil tuleb tõestada, kas ettevõtmine on ajutiste raskuste kiuste siiski elujõuline või tuleb käed tõsta ja firma tegevus lõppenuks kuulutada.

Detsembri keskel Lõuna-Eesti Postimehele antud intervjuus tõdes Kõlvart, et pinge, mis septembrikuise esimehevalimisega Keskerakonda tekkis, on tõenäoliselt alles ka kolm kuud pärast tema võitu noil valimistel.

Kas võis see olla jõulueelse helguse mõju, kuid Kõlvarti jutust jäi mulje, et vähemalt riigikogu liikmete lahkumine erakonnast peaks selleks korraks olema läbi. Ja kuna ka reiting näitas erakonna toetuse nõksatust ülespoole, võiski ta mõelda, et asjad on hakanud paremusele pöörduma. Või ta vähemalt lootis seda.

Keskerakonna probleem Eesti poliitika tähistaevas on köitvate teemade puudus, mis inimesi ka väljaspool Tallinna kõnetaks.

Tanel Kiige ja kompanii ning «vana kaardiväe» ehk Enn Eesmaa ja Kersti Sarapuu lahkumine oli hoop, mida Kõlvart kartis. Ometi lootis ta, et see karikas läheb temast mööda. Sest kaalul on väga palju. Kaalul on Keskerakonna tõsiseltvõetavus väljaspool Tallinna ja Ida-Virumaad, sest kui üleriigiline toetus väheneb, kustub viimaks toetus ka neis kahes suures piirkonnas.

Keskerakonna probleem Eesti poliitika tähistaevas on köitvate teemade puudus, mis inimesi ka väljaspool Tallinna kõnetaks. Kõlvartit on praegu raske ette kujutada peaministrina, rahva liidrina. Edgar Savisaare puhul oli Keskerakonna esimees ka Tallinna linnapea, aga Kõlvarti puhul on Tallinna linnapeast saanud erakonna esimees. See on klassivahe.

Et oma kuvandit muuta, peaks parteil olema sõnum, mille nimel oponentidega võidelda. Seda aga ei paista. Kõlvart ütleb, et Keskerakond tahab Tallinnas näidata, kuidas valitseda inimlikumalt, kui seda teeb Reformierakond Toompeal. Võru, Põlva või Valga inimese paneb see õlgu kehitama. Jälle tahetakse pealinnas tõestada, et seal on elu parem kui mujal Eestis?

Erakond peab suutma ära tabada, kuhupoole rahvas liigub, haarama lipu ja marssima nende ees. Reformierakond ja EKRE on seda suutnud. Äsja suutis ka Isamaa, kellele veel hiljaaegu kuulsusetut lõppu ennustati. Nüüd peab Keskerakond enda ühel tumedamal tunnil leidma üles selle mõtte, mis võimaldaks valijail ära tunda, et seda parteid on jätkuvalt Eestil vaja. Vastasel juhul lõppeb saneerimine pankrotiga.