:format(webp)/nginx/o/2024/01/31/15861401t1h9323.jpg)
- Jaanilinna piiripunkti sulgemine toob Luhamaale ja Koidulasse täiendava koormuse
- Piiri valvamise kõrval on sama tähtis turvatunde tagamine kogu Eestis
- Liikluses algab olukorra paranemine igaühest endast
Kuigi idapiiri kaitse on viimasel ajal olnud ajastu märgina suurema tähelepanu all, ei saa politsei- ja piirivalveamet üht valdkonda teisele eelistada, ütleb politsei- ja piiriameti (PPA) peadirektor Egert Belitšev.
«Kui me tagame avaliku korra, turvatunde ja selle, et Eesti inimestel on oma kodus turvaline olla, teeb see meid tugevaks. See teeb vastastel meie ründamise oluliselt keerulisemaks,» sõnab ta Lõuna-Eesti Postimehele Valga politseimajas antud intervjuus.
Kuidas külm ilm politsei ja piirivalve tööd mõjutab?
Meie töö on selline, kus pole vahet, milline ilm väljas on. Külm ilm tekitab ühest küljest tööd juurde, teisalt teeb tööd lihtsamaks. Külma ilmaga on kindlasti inimesi vähem liikvel kui jaanipäeva paiku, mis tähendab, et meie töö on teistsugune.
Külmaga istuvad vargapoisid kodus.
Sõltub piirkonnast. Kui on külm, otsitakse kohad, kus on soe koos olla – kaubanduskeskused, kogunetakse trepikodadesse.
Detsembri viimased poolteist nädalat oli Vene piiril ärev aeg. Venemaalt tuli mitu teadet, et kinni on peetud Lõuna-Aasia riikidest pärit inimesi, kes olid Eesti poole teel. Kokku 67 inimest. Kaheksa jõudis Eestisse. On nüüd teada, mis seal toimus?
Ma selle kohta ei oska öelda, mis toimub teisel pool. Võin öelda seda, mis toimub Eestis ja Eesti piiridel. Oleme juba väga pikka aega olnud valvsad, jaganud oma kolleegidega teistest riikidest kogemusi, et olla valmis rändevoogudeks ja neid ka tõkestada.
Gruppe on tulnud, suuremaid ja väiksemaid, aga massilist liikumist ei ole olnud. Mis ei tähenda, et seda ühel päeval ei võiks juhtuda. Peame selleks valmis olema mitte ainult PPAs, vaid kogu riigis. Sellise kaliibriga sündmuste lahendamine õnnestub siis, kui me kõik üheskoos sellesse panustame ja igaüks teeb oma osa – meie, partnerid, ajakirjandus, sotsiaalsfäär, erasektor.
Üle piiri Eestisse pääses enne jõule kaheksa inimest. Neile, kes Vene poolel kinni võeti, oleks Vene piirivalve võinud ju öelda, et minge, Euroopa on seal. Aga venelased ei teinud seda. Huvitav, miks?
Väga hea küsimus. Eks meie ka murrame pead, miks üks või teine asi juhtub või ei juhtu. Praegu on see kõik spekulatsioon, aga mulle meeldib rääkida nendest asjadest, mida ma tean ja mille põhjusi tean.
Kui palju PPA-l on praegu Vene piirivalvega läbikäimist ja millisel tasemel?
See on üks väheseid suhtlusformaate, mis Vene poolega on säilinud – piiriesindajate formaat. Piiriesindajate tasandil suheldakse, räägitakse ebaseaduslikest piiriületusjuhtumitest. Inimesed on tulnud Eesti piiripunktidesse, omamata seaduslikku alust Eestis olla, ka see [8-liikmeline] grupp, kes tuli üle rohelise piiri. Venemaa Föderatsioon on piiripunktidest [tagasi saadetud] inimesed ka tagasi võtnud.
Ebaseaduslike sisserändajatega on hübriidrünnakuid korraldatud, kui lõuna poolt tulla, siis Poolas, Leedus, Lätis ja viimati Soomes, aga mitte Eestis. Olete mõelnud, miks on Eesti vähemalt seni vahele jäänud?
Ma ei teeks lõplikke järeldusi. Et seni pole juhtunud, ei tähenda, et ei võiks juhtuda. Peame olema valmis. Kui ei juhtu, siis, jumal tänatud, oleme midagi teinud õigesti. Oleme ära hoidnud, ennetanud. Kogu pingutus peabki olema sellel, et oma meetmetega saata signaale, et Eestisse ei ole mõtet sellisel viisil tulla ja Eestit ei ole mõtet rändekoridorina kasutada.
On meie piir siis tõesti paremini kaitstud?
Siin regioonis, ühtses Schengeni alas, ei ole väga vahet, kas sa oma 50 kilomeetrit kaitsed kõige paremini. Kui sinu kõrval see nii hästi ei õnnestu, siis see ei tähenda, et sinul on kõik hästi. Sellepärast on siin kõige tähtsam märksõna solidaarsus, koostöö.
Kui rändekriis Leedus lahvatas ja Leedu jäi surve alla, saatsime oma inimesed sinna. Oli ka küsimusi, et miks Leedusse, miks me ei valmistu kriisiks oma piiridel. Valmistusime ka oma piiridel, aga et saadame oma inimesed Leedusse, me kaitseme sellega Eesti piire, kaitseme neid Leedus. Andsime oma Leedu kolleegidele ka signaali, et oleme teiega, see on meie ühine huvi, et meie piire ebaseaduslikult ei ületataks. Sama asi oli Lätis ja tegelikult oleme oma abi pakkunud ka Soomele, kui nad seda vajavad. Seni pole nad pidanud vajalikuks.
Meil aitab see õppida, saada vahetut kogemust, jagada oma teadmisi, mida me selles valdkonnas omame. Aga see ehitab ka suhteid, et ühel päeval kui meil on abi vaja, on meil kolleegid Leedust, Lätist, Soomest, Poolast, kes on valmis järgmine päev tulema meile appi.
/nginx/o/2024/01/12/15827708t1h2cfe.jpg)
Venemaal läheb Jaanilinna piiripunkt 1. veebruarist pea kaheks aastaks remonti. Mida see Kagu piirilõigule kaasa toob?
Võime eeldada, et kaubavedude maht, mis praegu on Narva piiripunktis, tuleb Kagu piirkonda või leitakse muid teid. Sellega tuleb arvestada. Tavareisija, kes on harjunud käima Jaanilinnast Narva, siia ei tule. Ta läheb jala üle ja sõidab bussiga edasi.
Mis aga puutub kauba transporti, siis selle mahud Kagu piiripunktis suurenevad. See võib tähendada piirijärjekordi, sest paljuski sõltume Venemaa piiripunktide läbilaskevõimest. Sageli ka meediast läbi käinud piirijärjekorrad on paljuski seotud sellega, et Venemaa Föderatsioon ei võta rohkem vastu ja meil ei ole mõtet koguda autosid kahe piiri vahele. Kui üks kaubatee pannakse kinni, kaubavahetuses muid sanktsioone ei tule ja mahud jäävad samaks, siis võib oodata piiriootejärjekordade kasvamist.
Tuleb siis piirivalvureid kagulõigule juurde ka tuua?
Meie õnn on, et oleme politsei- ja piirivalveamet ehk meil on hästi palju erinevaid tegevusi ja see annab meile võimaluse ressurssi ümber tõsta. Neid, kes töötavad Narvas ja kelle elu on Narvas, ei saa me loomulikult sundida töötama Luhamaal, aga õnneks on meil ka inimesi, kes tegelikult töötavad Narvas Lõuna piirkonnast ja neil on isegi mugavam käia Lõuna piiripunktides tööl.
[Narvas] vähenenud töömahu pinnalt saame teha teisi asju: saame tugevdada piiripunktide vahelise ala valvet, tugevdada patrulltegevust näiteks Narvas ja Ida-Virumaal.
Poliitikud arutavad, kas Vene piiri peaks täitsa kinni panema. See on nende otsustada. Teie spetsialistina, kas piiri on parem kaitsta, kui see on täielikult suletud või nagu praegu, kus piiripunktides liiklus käib?
See on hästi hea küsimus, sest ega ette ei oska ennustada. Üks asi on see, et ehitame kagupiirile taristut. Pool piirist on kaetud juba taraga ja tuleb ka valvetehnika, mis aitab meil iga meetrit piirist paremini valvata. Aga meil ei ole võimekust, et iga meeter piirist panna valve alla inimesega.
Kui paneme piiripunktid kinni, siis võib eeldada, et surve rohelisele piirile muutub suuremaks. On inimesi, kes muidu kasutasid seaduslikke teid, et üle piiri minna, kuid kes võivad siis kasutada ebaseaduslikke teid.
Kui minu käest küsida, kas Eesti elanik peaks praegu Venemaal käima, siis arvan, et see ei ole mõistlik idee. Venemaa puhul on tegemist agressorriigiga, kelle tegevus on ettearvamatu. Ma soovitaks sinna mitte minna, sest mis juhtub ülehomme või kahe nädala pärast, ei oska keegi ennustada.
Siseminister Lauri Läänemets mainis hiljuti piiritaristu lõigu avamisel mulle, et piiril tuleb välja arendada droonivõimekus. Mu teada Vene piirivalve pöörab droonidele olulist tähelepanu. Millisest droonivõimekusest Eesti piiri puhul jutt käib?
Üks asi on aru saada, kui palju droone üldse meie piiri ületab ehk teha drooniseiret. Meil praegu teatavas piiris seirevõime on, aga meil ei ole võimet sellega statsionaarselt kogu piir katta. See on päris kallis. Panna 50–60 miljonit eurot puhtalt selle alla, et tuvastada, kui suur see probleem päriselt on – see on koht, kus peame olema targad ja järk-järgult seda võimet ehitama.
Mis puudutab piiri jälgimist droonidega, siis kaugseirega on PPA märkimisväärselt edasi läinud. Meil on väiksemaid droone, mida saame kasutada piiril, aga ka metsaotsingutel, inimese otsingutel või eeltöös, kui me ühele või teisele juhtumile reageerime.
Eelmise aasta teises pooles lõime ka kaks täiesti eraldiseisvat drooniüksust, kelle ülesanne on mehitamata lennuvahenditega meie tööd toetada. Need ei ole enam väiksed rootordroonid, vaid lennukitüüpi jäigatiivalised droonid, mis püsivad kauem õhus ja mille lennuulatus ja -aeg on pikem.
Sinna saab väikse raketi ka külge panna?
Las see jääb kaitseväe ülesandeks, kuhu ja millise lennuvahendi külge saab panna relvi.
Võidurelvastumine piirivalvet just kui ei puuduta, sest kui üks riik on kõva tara üles ehitatud, kaamerad ja droonid kõik olemas, siis teine riik võiks ju jala sirgu lasta, et mis me topelt ikka teeme?
Sõltub, millised on eesmärgid. Kui sinu eesmärk on vaadata, et need, kes ei tohiks riiki sisse saada, sinna ei saaks, siis selleks on ühesugused taktikad, meetodid ja vahendid. Aga kui sinu eesmärk on takistada, et need välja ei saaks, kes välja ei tohiks saada, siis tuleb ikka omad asjad üles ehitada. See on suur taktikaline vahe. Eesti piirivalvur on täna näoga piiri suunas, aga meie naabri piirivalve on sagedasti näoga oma riigi suunas.
Kui PPA loodi, oli piirivalvuritel hirm, et suures organisatsioonis jäävad nad politsei varju. Elu on aga nii pööranud, et hoopis piirivalve saab praegu rohkem tähelepanu, ka te ise olete piirivalve taustaga. On siis nii, et PPAs läheb põhirõhk piiri valvamisele?
Ei, nii ikka päriselt ei ole. Selleks, et Eesti riigi turvalisust tagada, peame kõiki oma tegevusi tegema võrdselt hästi. Usun, et tugevat riiki on oluliselt keerulisem rünnata kui nõrka riiki. Kui tagame avaliku korra, turvatunde ja selle, et Eesti inimestel on oma kodus turvaline olla, teeb see meid tugevaks. See teeb vastastel meie ründamise oluliselt keerulisemaks.
Saame iga päev umbes 30 lähisuhtevägivalla väljakutset. Reageerime nendele kohas, mis peaks inimesele olema kõige turvalisem paik maailmas, kuid ta ei saa end seal turvaliselt tunda. See õõnestab Eesti riigi üldist julgeolekut ja turvatunnet.
Peame sellega tegelema sama palju kui piiri turvalisusega. Piirid võivad olla väga hästi kontrolli all, aga kui riigis lokkab korruptsioon ja lähisuhtevägivald, pole sellest midagi kasu. Sellepärast ei saa me keskenduda ainult ühele asjale. Nende valdkondadega, millega pead murda, mis vähendavad ühiskondlikku turvatunnet ja ka usku riigi toimimisse, tuleb iga päev rinda pista ja neid üheskoos lahendada.
Üle poole PPA reageerimistest on seotud alkoholi kuritarvitamisega. Väga suur osa liiklusõnnetustest on seotud alkoholiga. Kui mõelda, palju annab alkoholi liigtarvitamine PPA-le tööd ja kui palju riigi tasandil räägitakse alkoholipoliitikast, siis minu toolilt vaadates ei ole see samaväärne.
Alkoholist ja alkoholiprobleemidest räägime oluliselt vähem, kui see PPA-le tööd toob. Mida teeme selleks, et lapsed, kes kasvavad peredes, kus peame vanemaid regulaarselt kainenema viima, pääseksid sellest keskkonnast välja? Kuidas anda neile võimalus ning näidata, et teistmoodi on võimalik?
/nginx/o/2024/01/12/15827710t1h2804.jpg)
Kõigeks selleks on inimesi tarvis. Kristian Jaani kirjutas hiljuti Postimehes, et politseinike tulevik on helge. Küllap siis on, aga kas koondamised on PPAs selleks korraks möödas?
Kunagi ei tea seda. 1990. aastatel ei olnud riigil piisavalt raha, et maksta politseinikele piisavalt palka, aga lubati, et tulevikus, kui lähete pensionile, siis riik hoolib teist ekstra. Kuna uus põlvkond ei mõtle pensionile ja tahab head palka saada kohe nüüd ja praegu, tehti aastaid tagasi otsus loobuda eripensionitest ja maksta politseinikule kohe palka. See aitab tal töö ajal piisavalt raha kõrvale panna, et pensionil hästi elada.
Halb lugu on see, et me ei ole selleni jõudnud. Tulevikulubadus on kadunud, aga palga osas ei ole mingit kindlust, et politseiniku palk oleks kuidagi seotud Eesti majanduse käekäiguga. Kaitse-eelarve on seotud SKTga ehk kui majandus kasvab ja hinnad kasvavad, kasvab ka kaitse-eelarve. Siseturvalisuses võiks olla täpselt sama põhimõte, sest see on riigile sama oluline.
Minu eesmärk on jätkuvalt see, et politseiniku minimaalne palk oleks 1,2 Eesti keskmist palka. Minu arutelu on lihtne. Mida eeldame politseinikult? Eeldame, et politseinik on füüsiliselt vormis, väga hea õiguse tundja, töötaks iga ilmaga, oleks igal ajahetkel valmis oma elu hinnaga kaitsma kellegi turvalisust või elu. Eeldame, et politseinik oleks väga hea empaatiavõimega, väga hea läbirääkija ja suudab olukordi lahendada jõudu kasutamata. Samal ajal eeldame, et juhul kui on vaja jõudu kasutada, on politseinik alati võitja. Nii võikski jääda eeldusi üles lugema.
Filmides on head kangelased sellised.
Ma ütleks, et on natukene üle keskmise ootused. Kui ootused on üle keskmise, võiks tegelikult ka palk olla natukene üle Eesti keskmise. Praegu on olukord selline, et politseiniku ostukorv ei ole odavam, euribor ei ole talle madalam, oleme samasugune osa ühiskonnast. Ühel hetkel pead aga valima, kas teha riiki paremaks või pere eest hoolitseda.
Mu enda abikaasa on abipolitseinik ja näen kõrvalt, kuidas ta osaleb operatsioonides, mida peetakse palgalise politsei tööks – patrullid, puhumisreidid. Kas varsti tulevad ka vabatahtlikud uurijad ja vabatahtlikud kriminalistid?
Miks mitte. Meil on võimalus kaasata inimesi, kellel on soov aidata, kellel on olemas sisemine põlemine teha midagi paremaks. Tal on olemas töö, millest ta ei taha loobuda, aga ta on valmis andma oma vabast ajast tunde riigi hüvanguks. Miks me ei peaks ära kasutama neid tunde, kui meil on inimene uurija potentsiaaliga? Meil on väga häid IT-spetsialiste, miks mitte neid kaasata suurematesse operatsioonidesse, kus meil on küberkaitses abikäsi vaja.
Tunnid, mida vabatahtlikud meile annavad, on väga olulised. Mida rohkem on inimesi meie organisatsiooni küljes, kes kannavad samu väärtusi nagu abipolitseinikud, siis turvalisus, mida nad loovad, on oluliselt suurem kui need tunnid, mis nad patrullis on. Nad levitavad seda mõttelaadi oma sõpruskonnas, sugulaste, tuttavate seas – mõju on märkimisväärselt suurem kui need tunnid.
Eelmise aasta liiklusstatistika võeti politsei pressiteates kokku sõnadega, et liiklusohutus ei liigu Eestis paremuse poole. Keskmiselt iga nädal hukkus liikluses inimene, keskmiselt iga päev sai viis inimest vigastada. Kuidas siit edasi minna?
Võime välja panna oluliselt rohkem inimesi liiklusjärelvalvesse, aga kas see on kõige parem lahendus? Äkki me peaks igaüks korra mõtlema, kuidas me liikluses käitume. Olen näinud uuringutulemusi, et liiklusohutuskampaaniad sageli ei toimi inimeste peal. Miks? Sest kui räägitakse, et liikluses on olukord halb ja meil on väga palju riskikäitumisega inimesi, kes on laias laastus liiklushuligaanid, siis kõik nõustuvad sellega. Tõepoolest, teistes autodes on liiklushuligaanid, aga minuga on hästi, mina teen kõik õigesti. See tähendab, et enda käitumist sa ei muuda.
Ainult patrulliga liikluskäitumist paremaks ei tee. See teeb liikluse ainult ühes kohas sujuvamaks: 200 meetrit enne ja 200 meetrit pärast patrulli. Kuid me saame teha maanteid paremaks ja planeerida linnades keskkonda nii, et see oleks ohutum ja võtaks sõidukite kiirust allapoole, saame vähendada piirkiirust.
Trahvid ei ole praegu motiveerivad. Trahviühik tõusis viimati siis, kui Eesti läks üle eurole. Pärast seda on palgad kahekordistunud, aga trahvimäär jäänud samaks. Paljud inimesed, kelle sissetulek on kõrgem, maksavad hea meelega trahvi ära, kui saavad kiiremini sõita. Erisuguste meetmetega saab liiklust mõjutada, aga kõige parem, kui me ise muutume liikluses paremaks.