Jaan Rapp: hindamatud eeskujud

Jaan Rapp Foto: Arvo Meeks

Iluuisutaja Aleksandr Selevko hõbemedal iluuisutamise Euroopa meistrivõistlustelt tuli täpselt õigel ajal. Päev enne seda, kui paljudes Eesti paikades ulatas liikumisaasta sümboolse teatepulga kultuuririkkuse aastale.

Iga maakond sai ise otsustada, mil moel kultuuririkkuse aasta algust tähistada. Näiteks Võrumaal sõitis laupäeval ringi kultuuribuss, toimusid kontserdid tantsude, koorilaulu ja rahvapillimängijatega. Valgamaal aga leidis kõigis kolmes omavalitsuses samaaegselt aset mälumäng, mille küsimused samuti kultuuririkkuse valdkonnast olid.

Tegelikult saab liikumist ja kultuuririkkust mitmel moel lõimida. Võrumaa kultuuribuss oli siinkohal sobiv näide: kultuur liikus mööda maakonda. Ja valgamaine mälumäng pani inimesed liikuma paikadesse, kus nad oma teadmisi näidata said.

Aleksandr Selevko sobib nii liikumis- kui ka kultuuririkkuse aasta sümboliks. On ju eeskujud spordis väga olulised ja kui meie sportlastel mingil alal hästi läheb, on reeglina sellel alal ka järelkasvuga paremad lood.

Nii nagu Allar Levandi eeskuju omal ajal noori kahevõistluse juurde tõi, on ilmselt mõnigi noor Kaia Kanepi ja Anett Kontaveidi mõjul tennisetrenni läinud. Ja nüüd minnakse ehk äsjaste EM-medalistide Eneli Jefimova, Marten Liivi ja Aleksandr Selevko eeskujul ujumis- või uisutrenni.

Vahel on tubli Eestimaa sportlase võidetud medalil positiivse eeskujuna suurem roll kui mõnel mahukal projektil.

Teisalt on Selevko puhul oluline, et ta pole eesti rahvusest sportlane. Ja kuigi ta eesti keel kaugeltki perfektne pole, on ta meie riigi väärikas esindaja. Vaadata seda, kuidas ta medalivõidu järel meie sinimustvalgega jääl uhkeid poognaid sõitis, oli meeliülendav. Nagu ka see, kuidas mitte just eestluse kantsina tuntud Sillamäelt pärit Jefimova Euroopa meistrina autasustamisel kogu südamest Eesti hümni laulis.

Sellised sportlased on osa meie kultuuririkkusest. Samas on nad head eeskujud kõigile Eesti noortele. Seda ka liikumisharrastuse kujundamisel, mis on aga ülioluline. On ju ka vana tõde, et kui noorel pole piisavalt tegevust, võib ta hakata lollusi tegema. Või siis istub end nutiseadme taga sandiks.

Vahel on tublil Eestimaa sportlasel positiivse eeskujuna suurem roll kui mõnel mahukal projektil. Õnneks on sellest ka aru saadud: meie vutitiimi kapteni Konstantin Vassiljevi aasta kodanikuks kuulutamine aastal 2011 oli suurepärane valik.