Põllumehe külmakahju selgub talivilja üles sulatades

Talivili. Foto on illustratiivne. Foto: Arvo Meeks

Maaelu teadmuskeskus (METK) soovitab enda talivilja pärast muret tundvatel talunikel põllult mõned taimed välja kaevata, need vaikselt üles sulatada ja siis sooja kätte tuua ning vaadata, kas taimed hakkavad tasapisi värsket rohelist kasvatama.

Viimasel kümnendil on Eestis suurenenud taliviljade osakaal ja mure, et kevadeks on sügisel külvatud põllul taimed hukkunud, puudutab paljusid. METK-i kinnitusel valmistuvad taliviljad ekstreemseteks oludeks üpris põhjalikult – nad läbivad sügisel karastusperioodi, kus taimes leiavad aset erinevad füsioloogilised ja biokeemilised protsessid. Tänu sellele on taimed valmis taluma ka külmaperioode, kuid liigiliselt on külmataluvus erinev. Kanada teadlased Fowler ja Limin on toonud välja, et kõige rohkem külma ehk -34 kraadi talub talirukis. Järgnevad talinisu, talitritikale, durum-nisu, talioder ja talikaer vastavalt -25, -24, -20, -19 ja -17 kraadiga.

Kindlasti sõltub külmataluvus ka karastumise tingimustest, taime toitainetega varustatusest, külmaperioodi pikkusest, taime arengufaasist ning mis kõige tähtsam – sordist, lumikatte paksusest ning külmaperioodi esinemise ajast. Lumikate põllu peal kaitseb taime külma mõjude eest. Lisaks peab arvestama, et kui õhus on rohkem kui kakskümmend külmakraadi, on mullas veel päris soe. Eriti siis, kui paks ja kohev lumetekk kaitseks on. Siin on hea teada, et teraviljade võrsumissõlm, kust arenevad uued võrsed ja juured, on mullas paari sentimeetri sügavusel. Ja kui võrsumissõlm jääb ellu, siis on elulootus ka taimel. Detsembris ja jaanuaris on taimed veel tugevad ja karastuse mõju all ning ekstreemsused on kergemad taluda. Kevade poole muutuvad taimed nõrgemaks ja külm võib rohkem kahju teha.

METK-i teadlased uurisid mõningate taliviljade seisu Jõgeval, Kuusiku ja Viljandi katsekeskustes. Selleks kaevati-raiuti 11. jaanuaril mõned taimed külmunud mullast välja, sulatati aeglaselt üles ja toodi sooja tuppa kasvama. Kõigis kolmes kohas näitas elumärke talinisu ning Kuusikul ja Viljandis ka taliraps. Eriti hea uudis oli see talirapsi osas, sest võrreldes rüpsiga on taliraps külmade suhtes tundlikum. Talirüpsil jääb kasvukuhik allapoole mullapinda, rapsil aga on see pealpool mullapinda ja seetõttu temperatuuritundlikum.

Üles sulades olid Jõgeval talinisu ’Perenaise’ taimed ilusad rohelised ja pealt lõigatud lehtede asemele ilmusid värsket rohelist kasvud, mis näitas, et taim elas. Jõgeval oli 5–10-sentimeetrine lumekiht kaitseks peal. Kui teistes Eestimaa kohtades oli lund külmade ilmade ajal vähem, võis see küll kahjustada taime lehti või lehetippe, aga kui võrsumissõlm on elus, siis taim taastub.