Tiit Loim: õpetajate karm töö

Tiit Loim Foto: Erakogu

Soovin õpetajatele eile alanud streigi ajaks jõudu. Nende töö ei ole kergete killast. 

Kuuldavasti ajab õpetajate streigi teema isegi saunaseltskondi tülli. Kes leiab, et palganõudmine on igati õigustatud. Kes aga, et võrreldes mõne teise ametikoha palgaga pole seis nii halb, et peaks streikima hakkama. Igal juhul on elementaarne, et korralik palk on töömotivatsiooni hoidmiseks vajalik.

Palju saab ära teha ka töökorraldusega. Nagu arstidki tõdevad, on palk vaid osa valemist. Siiski on üks asjaolu, mille lahendamine tundub mulle pea võimatu: osa õpilastest on eriti teatavas vanuses märatsevad huligaanid. Umbes 1.–5. ja 9.–12. klassi puhul ma kujutan ette, et töö oleks võimalik teha inimlikuks. Aga see, kes peab seisma ühe keskmise 6.–8. klassi ees, peab olema küll omamoodi imeinimene.

Hiljuti rääkisin naisõpetajaga, kes suundub peagi teisele tööle. Tema käsi oli parasjagu vigastatud, sest suurt kasvu õpilane haaras sellest toore jõuga kinni. Raskused on samasugused, nagu mõne institutsiooni kinnises osakonnas töötades.

Mul pole siiani silma eest kadunud südantlõhestav pilt, kuidas õpetaja klassist nuttes lahkub. Käisin siis vist kuuendas klassis. Ta oli tore õpetaja, viis lapsi olümpiaadidele, kus meie klassi esindajad küll häid kohti ei saanud. Ja sai klassi ees solvangute osaliseks. Peale selle lõppematu lärm, lendavad objektid. Mis täpselt tol konkreetsel korral juhtus, ei mäleta, aga ilmselt kombinatsioon eespool toodust.

Ilmselt siiski lootust on. Tean ka inimesi, kellele lood kooliõudustest on üllatus.

Mäletan ka sellist seika, vist kaheksandas klassis, kus füüsikaõpetaja poole tunni ajast lihtsalt seisis klassi ees, pilk otse ette suunatud. Tema ees kaikus lärm. Lõpuks ütles ta valju ja vihase häälega mõlemat sõna aeglaselt rõhutades: «Olge vait!» Selle õpetaja – tegelikult muheda mehe, kes päris alguses tegi aine tutvustuseks põnevaid katseid – lähenemine oli teistsugune.

Ei mäleta, et ta pärast seda deklaratsiooni oleks püüdnud midagi muud rääkida või selgitada. Ilmselt oli ta selleks hetkeks aru saanud, et pole mõtet. Hiljem suundus ta õpetama sama linna gümnaasiumisse, kuhu isegi edasi õppima läksin. Loodan, et seal oli tema elu lihtsam.

Ilmselt siiski lootust on. Tean ka inimesi, kellele lood kooliõudustest on üllatus. Mõnes väiksemas maakoolis olevat elu lausa tore. Oleks vaid kõigi kogemus ühel päeval selline.