Tomi Saluveer: streigi poolt ja vastu

Tomi Saluveer Foto: Tomi Saluveer

Meenutan tänutundega oma keskkooliaegset eesti keele ja kirjanduse õpetajat. Tema oli ka see, kes mind suunas ja soovitas mul jätkata pärast kooli õpinguid ajakirjanduse erialal.

Anne Kauba oli autoriteet. Mäletan hiigelsuurena tundunud klassipäevikuid, milles õpetaja pastaka teravik enne vastama kutsumist õpilaste nimekirjas tähestikku mööda kord üles, siis jälle alla liikus.

Kuna minu perekonnanimi asub tähestiku lõpu pool, siis oli kordi, mil tundsin kergendust, kui nõudliku õpetaja kirjapulk askeldas pigem alfabeedi ülemises otsas – eriti siis, kui olin eelmisel päeval tegelenud kõige muu põnevaga, mitte koduste ülesannetega. Kuid ma ei olnud ainus, sest pinevusest paks atmosfäär valitses kogu klassiruumis, kus vaikust oleks võinud noaga lõigata.

Mida aeg edasi, seda rohkem mõistan, kui suur mõju on noorusajal pere- ja sõpruskonna kõrval õpetajatel ning kogu koolikeskkonnal. Oma elu jooksul tuhandete mõjutatavas eas noorte eest seisvate mõjukate spetsialistide töötasu peab kindlasti olema nende suure panuse vääriline. Nii osalebki esmaspäeval alanud üleriigilisel streigil enam kui 9000 õpetajat, kes soovivad alampalga tõusu ja paremaid töötingimusi.

Kuid mitte kõik ei streigi. Need on õpetajad, kes lähtuvad ühelt poolt sisemisest moraalist ja ka kutse-eetikast, mis on pedagoogide puhul võrreldav juristide ja arstide omaga – mis õigus on neil katkestada nädalaks ajaks õpilaste haridustee. Streigilainel ühiskonnas ei soovita siiski oma nime ja näoga esineda, sest nii võivad nad oma ebapopulaarse arvamusega sattuda streiki tulihingeliselt pooldavate kolleegide kriitika ohvriks.

Mida aeg edasi, seda rohkem mõistan, kui suur mõju on noorusajal pere- ja sõpruskonna kõrval õpetajatel ning kogu koolikeskkonnal.

On ka neid õpetajaid, kes on oma palga ja töökoormusega rahul. Palganõuded on kindlasti aktuaalsemad Tallinnas ja Tartus, kus ka keskmine palk suurem. Väikekohtades teenivad õpetajad aga mõnel juhul poole rohkem kui lapsi kooli toovad vanemad. Neil on ka kindel töö, mis on praeguses majandusolukorras ülimalt oluline.

Paljud erasektoris töötavad inimesed on aga õnnelikud, et nende tööandjad praeguse majandusmõõna ajal üldse elus püsivad. Mitte nii nagu juhtus eelmisel nädalal ühe Valga puidutööstusega, mis uste sulgemise tõttu enam kui 60 töötajat koondama pidi. Nüüd seisavad need inimesed ilmselt töötukassa ukse taga, et sealt tröösti saada. Selles kontekstis tundub kõrgema palga nõudmine vaesemates omavalitsustes kohatu.

Nagu alati, on mündil kaks külge.