Päevatoimetaja:
Arved Breidaks

Tiit Loim: teekond tasuta vaimse terviseni

Copy
Tiit Loim
Tiit Loim Foto: Erakogu

Et universaalne riigi rahastatav tervishoid on üldjoontes hea süsteem, on üsna selge, kui vaadata põgusalt hirmutavatele näidetele USAst, kus seda pole. Siiski on oma väljakutsed siingi, kardetavasti jääb nii mõnigi inimene kas rahapuuduse või muu põhjuse tõttu psühholoogilisest abist eemale.

Et vaimse tervise teenuste kättesaadavus võiks olla parem, on iseenesest paljuräägitud teema. Õnneks selle parandamisega ka tegeldakse. Näiteks suunati vaimse tervise teenuste kättesaadavuse parandamiseks, sealhulgas kliiniliste psühholoogide palgatõusuks 2023. aastal kokku ligi 8,6 miljonit eurot.

Siiski on seis mitmes mõttes keeruline. Alustades sellest, et siiani võib kohata ühiskonnas suhtumist, nagu vaimutervis oleks tabuteema või häbiasi. Õnneks tundub, et olukord on selles plaanis paranemas, eks ole ka teadvustustööd ju tehtud kõvasti.

Kui vaadata praegu psühhiaatrite vastuvõttude aegu terviseportaalis, siis mõnda kohta saaks jutule täitsa kiiresti ja tasuta. Tõsi, kiire otsing näitab osa nende spetsialistide kohta antud tagasisides veidi ehmatavaid lugusid, nii et ilmselt see ka mingil määral neid vabu aegu selgitab. Sealt kõrvalt leiab valdavalt lähema kuu aja jooksul siiski tasulised ajad suuremates keskustes, kus hinnad jäävad visiidi kohta 103 ja 180 euro vahele.

Kui koolis pole psühholoogi, aga laps vajaks abi, ei pea vanem tegelikult erapsühholoogi visiiti kinni maksma – seda peab tegema kool.

Veel keerulisem on psühholoogiga, kus vaja on saatekirja, vastasel juhul tuleb kindlasti ise maksta. Nädalavahetuse seisuga oli märtsi lõpuni valikus vaid kaheksa tasulist aega, hinnad 65 eurost 120ni.

Sissetulek mängib siiski veel rolli ka meie süsteemis. Kes vajaks kiiret abi, võib sellest siiski ilma jääda kas või seetõttu, et 100 eurot korra eest paneb õhema rahakoti puhul kõhklema, kas see ei muutu omaette vaimse tervise rikkujaks: peaksid paranema, aga ahastad, et raha elamiseks saab otsa. Sellist dilemmat ei peaks tänapäeval olema.

Siiski tasub meeles hoida, et jagub mitmesuguseid tasuta võimalusi, mida alati ei pruugita teada. Perearstidel on teraapiafond, mis pidi küll väga kiiresti otsa saama, aga hea õnne korral võib sellest abi olla. Kui koolis pole psühholoogi, aga laps vajaks abi, ei pea vanem tegelikult erapsühholoogi visiiti kinni maksma – seda peab tegema kool. Palju olulist infot ja nõustamisvõimalusi leiab ka vaimse tervise portaalist peaasi.ee.

Tagasi üles