Jaan Rapp: nutiloivajad meie keskel

Jaan Rapp Foto: Arvo Meeks

Nutiseadmete varjukülgedest on viimastel aastatel palju juttu olnud. Ent üks suundumus tundub seejuures muutuvat üha levinumaks, häirivamaks ja ilmselt ka ohtlikumaks. Need on nii-öelda nutiparkijad ja nutiloivajad.

Siinkohal ei mõtle ma neid, kes nutiseadet auto parkimiseks kasutavad. Mõtlen hoopis neid, kes seisavad keset tänavat ja näpivad või skrollivad oma telefoni. Või siis veel hullem: liiguvad aeglaselt edasi, ise pingsalt oma nutikat sõpra jälgides. Mitte et ma muidugi sooviks, et sellised telefonijõllitajad jooksma hakkaksid.

Parem siis jooksen ise. Kas või slaalomit, nagu hiljuti ühes kaubanduskeskuses. Vaevalt jõudsin ostude eest tasumise järel mõne sammu teha, kui mu ees seisis vanem proua, pilk telefoniekraanil. Ega ju digipädevused meil ainult noorte pärusmaa ole. Temast möödudes põrkasin peaaegu kokku vastassuunas lähenenud neiuga, kel samuti silmi vaid helendava ekraani jaoks jätkus. Liiklus sama ohtlik nagu Tartu–Tallinna maanteel. Õnneks päästis kiire ümberreastumine mind kokkupõrkest.