Igor Taro: kolm peamist õppetundi Eestile sõjast Ukrainas

Igor Taro asub lisaks riigikogu keskkonnakomisjonile juhtima ka erakonna igapäevategevust. Foto: Mati Määrits

Venemaa jõhkra täiemahulise sissetungi algusest Ukrainasse on möödunud kaks aastat ja lõpuhorisont on võrreldes alguskuudega lükkunud kaugemasse tulevikku. Eestil on olnud võimalik Ukrainat toetades sellest võitlusest õppida, et saada ise tugevamaks ning kindlustada meie riigi püsimine. Et ei juhtuks selliseid õudusi ...

Nad püüdsid varjata end keldris. Järjekordse õhurünnaku järel tabas venelaste rakett lähedalasuvat kütusemahutit, mille leegitsev sisu voolas mööda talvist lund, kandes laiali tuld ja süüdates teele jäävaid maju. Õues võimust võttev tulemöll jättis pere lõksu. Pereisa kaotas teadvuse esikus, otsides väljapääsu, ning tema kõrvalt leiti end nurka surunud väike poeg, ema püüdis kolme noorima lapsega varjata end leekide eest vannitoas, kattes neid oma kehaga. Väiksema, kaheksakuuse surnukeha ei suudetudki leida – ju põles täiesti tuhaks.

See tragöödia leidis aset nädalapäevad tagasi Harkivis. Eestis peitsid end inimesed keldritesse viimati 1944. aastal, vaenlane oli sama. Aastakümneid oleme vanavanematelt kuulnud, et sõjast koledamat asja pole olemas. Ukrainas toimuv näitas, et Venemaa on valmis oma naabrite suhtes sõjakoledusi kordama ning on sundinud meid ümber hindama, kui palju oleks tarvis selle ärahoidmiseks pingutada ja kui kiire sellega tegelikult on.