President Karis: meie julgus annab kindluse, et Eesti jääb Eestiks

President Alar Karis pidupäevakõnet pidamas. Foto: Vabariigi Presidendi Kantselei

Vabariigi President iseseisvuspäeval

24. veebruaril 2024 Estonias

Head inimesed kodudes ja siin Estonia teatrisaalis.

Palju õnne Eesti iseseisvuspäeva puhul meile kõigile!

Eesti riik ühendab meid kõiki, olgu argipäevade erimeelsused kui tahes sügavad. Oleme kõik koos ja laenates Toomas Kiholt – meist kõigist sõltub, kas Eesti jääb Eestiks. See ei ole pealesunnitud, vaid loomusunniline kohustus. Nagu suitsupääsukeste kohustus pesa ehitada ja järglased tiivakandjateks kasvatada.

See on Eesti mõte – et Eesti jääb Eestiks.

Ma räägin täna kolmel teemal: haridus, riigikaitse ja majandus. Mitte et keskkond, tervis või kultuur oleksid ebaolulised. Ei. Kuid mulle tundub, et hariduseta pole ei keskkonna-, ei tervisemurede ega ka kultuuri mõistmist. Riigikaitseta pole riigil tulevikku, on vaid hirmust katkised hinged. Ning majanduseta pole sotsiaalset kindlust ega kaitsetahet, sest igapäevane hakkama saamine varjutab paljude silmapiiri.

Karjapoisist inseneriks

Me kõik teame Atlandi teiselt kaldalt tulnud väljendit „ajalehepoisist miljonäriks“. Kuigi keegi pole samal moel sõnastanud Eesti unelmat, usun, et see on meie rahvuslikus teadvuses olemas ja selle saaks kokku võtta fraasiga „karjapoisist kirjanikuks, õpetajaks, inseneriks“.

Sellesse fraasi on kätketud kolm olulist mõtet.

Me loome ja hoiame vaimurikkust, meie rahvusmõtet. Me tahame ja oskame väärtustada ameteid, mis neid loovad ja kannavad. Ja usume, et tänu haridusele on igaühe jaoks kõik võimalik.

Meie vägi on haridus.

Eesti riigi saatuse ja seda kujundanud inimeste lugu, ärkamisajast oma riigi loomise ja siis taas loomiseni, kinnitab seda. Iga metafoorne karjapoiss, kelle paunas on olnud koolmeistrikepike, on omakorda loonud võimaluse järgmistele. Sellest mõtteviisist võrsunud pühendumus heale haridusele ei ole meile oluline mitte põhjusel, et kiidelda edetabelikohaga, vaid seda ajendab riigi ja rahva püsimise eluline vajadus.

Kõrge koht rahvusvahelises pingereas on muidugi uhke, aga enese kirglik võrdlemine naabritega ei saa muutuda provintslikuks edetabelikultuseks.

Teame juba varasemast, et Eesti kõrge koht pole tulnud tänu sellele, et meie õpilaste seas oleks rohkem tippe kui teistes riikides. Pigem aitab Eesti tulemusele kaasa see, et meil on teiste riikidega võrreldes oluliselt vähem neid, kes jooksevad lati alt läbi.

Kuid üks olulisem muutus, mille põhikooliõpilaste võrdlus välja toob, on õpilaste tulemuste kasvav seos perekonna sotsiaalmajandusliku taustaga. Kitsamatest oludest pärit noored – tänapäeva karjapoisid – on maha jäämas ja see tähendab, et Eesti unelm on löönud kõikuma. Vaevalt on asi selles, et noored ise on jäänud kehvemaks. Võimalik, et see on esimene märk sellest, mida toob kaasa õpetajate, iseäranis aineõpetajate nappus. Nii kasvab koormus teistele õpetajatele.

Kuulen õpetajate tubades sageli fraasi „Mul on maailma parim amet, aga…“. Koormuse ja kõrvalülesannetega seotud „agad“ toidavad nõiaringi, need võtavad õpetaja aega ja energiat ning seda õpetamise töö arvelt. Need „agad“ kurnavad noori õpetajaid ja peletavad nad koolist. Ning nagu ütles üks koolmeister: ta soovib, et tema enda lapsi õpetaks „päris õpetaja“, mitte asendustunde andev teise aine pedagoog või ajutise lepinguga külaline.

Kui õpetajaameti lahutamatu osa on varjatud koormus, siis võib juhtuda, et vastupidavus muutub tema töös olulisemaks kui oskused klassi ees. Täpselt samamoodi, kui riigikogulase töö eelduseks saab suutlikkus veeta öid istungisaalis või komme viita aega tühjade arupärimistega. Siis ei jõua parlamenti enam need, kelle tugevus on seaduste loomine ja konstruktiivne debatt.

Tulemus on inimeste raiskamine. Aga väikeses riigis ei saa me seda endale lubada.

Õpetajate nappus

Pole saladus, et leidub koole, kus vajaliku kvalifikatsiooni või ainepädevuseta õpetajate osakaal aina kasvab ja õpilaste hulk aina väheneb. Õpetajate nappus on toonud kaasa selle, et me ei suuda enam igal pool pakkuda sellist haridust, ka huviharidust, mida noored vääriksid. Eriti gümnaasiumiastmes.

Me ei tohiks aga sulgeda ühtegi kooli ainuüksi tema suuruse tõttu või selleks, et hoida kokku raha. Ka mõni väike kool võib olla elujõuline, kui suudab meelitada sinnakanti noori peresid ja õpetajaid või hoiab selle kogukonna eripära. Küll peame aru pidama siis, kui neis koolides ei suudeta enam vajalikul tasemel haridust pakkuda. Kaalugem valikuid, tänu millele saaks suurem hulk noori paremat haridust. Kas nende seas võiks olla ka võimalus võtta gümnaasiumid riigi pidada? Või rohkem tehnoloogia toetatud õppevorme?

Eestis on 2300 inimest, kes õppisid viimase kahekümne aasta jooksul õpetajaks, kuid otsustasid erinevatel põhjustel sellest ametist loobuda. Paljud neist oleksid suurepärased õpetajad ja ilmselt kaaluksid tahvli ette naasmist. Samuti on tuhandeid, kes võiksid oma kogemusi koolidesse tuua karjääripöörajatena, pärast esmast õpetajakoolitust.

Küllap osa neist jälgib hoolega äsja alanud läbirääkimisi õpetaja koormusarvestuse ja karjäärimudeli üle. Neist kokkulepetest sõltub, kas saame lahti „agadest“ õpetaja töös.

Seejuures olen veendunud, et ühtluskool kui Eesti hariduspoliitika, meie tuleviku ja tarkuse üks nurgakivi peab paika jääma. Seni on meie haridussüsteem aidanud kõigil noortel, olenemata pere majanduslikust seisust või elukohast, saada korralikku haridust ja avanud neile uksi, mis muidu oleksid võinud jääda suletuks.

Riigil koos omavalitsustega lasub jätkuvalt kohustus hoida ühtluskooli põhimõtet.

See on sama tähtis nagu venekeelsete noorte tugevam ankurdamine Eesti ruumi. Seejuures harjugem, et meiega koos õpivad ja töötavad inimesed, kes räägivad eesti keelt oma kodukeelest pärit kõlavärviga. See teeb meid ühiskonna ja riigina tugevamaks. Peame end oma kultuuris ise kindlalt tundma ja seda hindama, et saaks teoks ka Iseseisvusmanifesti üks juhtmõte – elada omas kultuuris kõikidele rahvastele.

Koolide eestikeelsele õppele üleminek – keeruline, aga möödapääsmatu – annab kõigile noortele kooli lõpetamise järel sarnased võimalused, mis ei sõltu keeleoskusest, vaid teadmistest.

Paneme tiigri lendama

Internet toob meile kätte kogu maailma teadmised. Nüüdseks on tehisajud ka kogu interneti läbi lugenud. Nad teevad rutiinseid töid ööpäev läbi, kiiresti ja väsimatult. Mõne aasta pärast on meil kõigil rahvapärimusest tuttav tark mees taskus.

Ta on juba olemas, meie telefonis ja arvutis, aga me pole teda veel piisavalt märganud. Minu soovitus on temaga kiiremas korras tutvust teha. Õppida – nii õpilastel kui õpetajatel – selle teadmise abil oma elu hõlbustama ja üheskoos kasulikke lahendusi looma. Selleks ei pea olema isegi arvutispetsialist. Esialgu piisab uurivast vaimust. Ja kooliõpilastele tuleks tagada uutele abimeestele samasugune ligipääs nagu spordiväljakutele, sest needki on mõnes mõttes meie jõu ja kiiruse suurendajad. Kui meil endil on vajalikud teadmised ja ideed, saab tehnoloogia anda neile tiivad. Anname tiigrile uut hoogu hüpata nii kaugele ja kõrgele, et hüppest saaks lend.

Samamoodi peame me riigina pakkuma kasulikku koostööd igal võimalikul viisil neile, kes selliseid uusi tehnoloogiad arendavad. Ütlema, et nad on Eestisse oodatud. Et nad saavad oma uusi asju siin katsetada, sest meie oleme nende parim võimalus. Nad ei vaja siin keerulist taristut ja mahukaid detailplaneeringuid. Nende töö käib peaasjalikult peaga. Aga neis peades sünnib tulevik. Ka Eesti tulevik.

Heidame pilgu tulevikku: selle asemel, et muretseda, kuidas tehisintellekt viib töökohad, hakkame me konkurentidest kiiremini, aga miks mitte koos konkurentidega kasutama tehisintellekti. Nii suurendame tootlikkust ja ettevõtete konkurentsivõimet ning kasvatame oma majandust. Peame vaid hoolt kandma, et sellele teele ei jääks ette bürokraatia ja lüngad seadustes. Just vähene bürokraatia ja soosivad seadused on need, mis omal ajal võimaldasid meil ehitada e-riiki. Vaatamata sellele, et me ise baastarkvara ei loonud, vaid kasutasime suuresti kõigile kättesaadavaid, kuid praktikas hästi järeleproovitud lahendusi.

Meie eelis saab tulla meie paindlikkusest. Kui jääme kohmitsema, kaotame töökohti ja konkurendid võtavad uue tehnoloogia kiiremini kasutusele.

Ja oluline on – et kõik uus tehnoloogia, teiste seas tehisarusüsteemid mõistaks piisavalt eesti keelt, kultuuri ja ajalugu. Selleks arendagem keeletehnoloogiat ning digiteerigem kultuuri ja pärandit. Sest ka sellest sõltub, et eesti keel kestaks. Et Eesti jääks Eestiks.

Valmisolek annab rahule võimaluse

„Eestis elamine … nõuab kõigil aegadel külma verd, hirmu puudumist ja erilist huumorimeelt, mis aitab ohtlikul hetkel hakkama saada ja annab jõudu üle elada ning vastu pidada. Eestis elamine nõuab neid omadusi, mis on heal kirurgil või väljaõppinud sõjamehel. Ilma nende omadusteta sõdu ei võideta ja luid-konte kokku ei lapita.“

Nii kirjutas Viivi Luik ajakirjas Akadeemia.

Sõda tuleb aidata Ukrainal võita ning Eesti luud-kondid tuleb libedal ja ebakindlal ajal tervena hoida. Kuid külma verd, hirmu puudumist ning elutervet huumorimeelt, mis pole kuri, õel ega sapine, Eestis praegu napib. 20 aastat pärast Euroopa Liidu ja NATO kaitsekupli alla astumist iseloomustab ühiskonna meeleolu ärevus.

Me kõik teame, miks see nii on. Sõda Euroopas. Jahtuv majandus. Tõuklemine sisepoliitikas. Pealiskaudsus süvenemise ja kõrkus mõistmise asemel. Sõnasalati vohamine, mis varjab mõtte puudumist. Üksijäetuse tunne.

Ärevus ja hirm ei saa olla meie saatjad.

Meil pole aga põhjust kedagi ega midagi karta.

Seda öeldes mõtlen ma viimasel ajal tõusvale sõjahirmule ning väidetele, et Venemaa võib kolme, viie või kaheksa aasta pärast rünnata NATO idatiiba. Võib küll. Aga ei ründa, kui me selleks valmis oleme. Ehk hamletlikult – valmisolek on kõik.

Venemaa sõda Ukrainas, mille Kreml lootis lõpetada kolme päevaga, alustas täna kolmandat aastat. Kolmandat aastat Ukrainat rünnates ründab Venemaa meid kõiki.

Eesti näitab siin veenvalt, et väikeriik suudab vaba maailma põhimõtteid kaitsta. Ukrainat aidates kaitseme vabadust ja rahvusvahelist õigust kui põhimõttelisi väärtusi. Ja meil tuleb anda Ukrainale võimalus ennast kaitsta nii, nagu NATO liitlased kaitseksid rünnaku korral iseend. 0,25 protsenti oma SKT-st, mida Eesti maksab aastas Ukraina kaitseks, on jõukohane kõigile meie liitlastele. See annaks ukrainlastele kokku 120 miljardit eurot lisaraha aastas. Neil on seda – nagu ka laskemoona ja relvastust – vaja, et agressiooni vastu püsima jääda.

Ukraina toetamine Venemaa sõja vastu ei ole üksnes poliitikute, ametnike ega sõjaväelaste mure. See on Eesti riigi huvides. Ja kui meie abiga suudab Ukraina võita, siis on see ka meie võit.

Ukraina võitlus hoiab Vene sõjaväe eemal Euroopa Liidu ja NATO piiridest, kuid varem või hiljem tahab Venemaa taastada oma armee varasema, võib-olla ka suurema kohalolu. Puhvertsoonid ja mõjusfäärid iseloomustavad endiselt Kremli mõtteilma, Ukraina ründamine oli selle kinnitus. Nii kujutab lähituleviku Venemaa demokraatlikule Euroopale tõsisematki ohtu kui enne 2022. aastat.

Ka meist läänepoolsemad liitlased on sellest aru saanud. Nad on aru saanud, et Euroopat varitsevad ohud hiilivad meie tagahoovis. Seetõttu tõstis NATO kollektiivkaitse Vene ohu vastu enda ülesandeks number üks.

Veel kord – valmisolek on kõik. Sellega näitame vastasele, kui raske oleks meid rünnata. Nii raske, et ta kaotaks ise kõik. Meie veenev valmisolek kaitseb, heidutab, tõkestab. Mida tõsisemalt me seda võtame, seda rohkem on rahul võimalust. Soomes peetud president Ahtisaari mälestusloengus sõnastasin selle nii: meie tugevus toob rahu, nõrkus toidab sõda.

Eesti üks sihte on rahulikult ja järjekindlalt hoolitseda, et kõik liitlased arendavad vägesid ja relvastust mahus, mis vastab Vene ohule. Nii jääb NATO endiselt maailma tugevaimaks sõjaliseks jõuks, kelle piiridest ei söanda Venemaa üle astuda. Viimast 75 aastat saab võtta selle kinnitusena.

Soome ja varsti ka Rootsi liitumine alliansiga on kõige olulisem märk meie poliitilisest ja sõjalisest tugevusest. Läänemere nurk NATO-s kasvas nüüd ühtseks julgeolekuruumiks, suurema Atlandi-ülese liidu sees. Põhja- ja Baltimaade, Poola ja Saksamaa ning kõigi meie piirkonna julgeolekut toetavate liitlaste koostöö aitab siin laduda turvavaipa, mis hoiab omasid ja peletab võõraid.

Mina usun eestlaste kaitsetahtesse. See koondas meid Vabadussõjas ja laulvas revolutsioonis, koondab ka nüüd, Ukrainat aidates. Ning ukrainlased on tõestanud, et sitke kaitsetahtega väiksem rahvas suudab peatada palju suurema sõjaväe. Eestlaste kaitsetahe on tugev, tugevam, kui me seda ise arvame.

Kui oleme valmis, koos liitlastega, siis sõda Eesti õuele ei tule.

Ühiskonna vundament

Jah, ma tean, et meie seas on ka neid, kes kahtlevad, kas sõjaliseks kaitseks tuleb ikka nii palju maksta. Tuleb küll, kuid kaitsekulud ei saa õhukeseks lihvida teisi elualasid. Haridust. Regionaalpoliitikat. Majandust. Sotsiaalset kindlustunnet. Kultuuri.

Mulle jäi meelde, kuidas tänavu aasta kultuurikorraldajaks valitud Roman Demtšenko meenutas meile, et kultuur ei ole midagi harukordset nagu geeniuse pimestav välgatus. See on ka meie omavahelised suhted ja mõtteviis ning kultuurilisest vundamendist sõltub tahe riiki panustada või halvima juhtumisel lausa riiki kaitsta.

Aitäh, Roman, selle võrdluse eest, et kultuur on liim, mis meid kokku toob ja koos hoiab.

Sama võib öelda ka hariduse, keskkonna, sotsiaalse turvatunde ja majanduse, ka põllumajanduse kohta. Kõik need on meie ühiskonna vundament – selle ühtaegu nii turvatunnet loovad osad kui ka kõik see, mida üldse on mõtet kaitsta.

Ma lihtsalt pean nüüd seda lisama. Rasketel aegadel hakatakse sageli esimesena küsima kultuuri vajalikkuse järele. Ometi on just keerulistel aegadel kunstil ning laiemalt kultuuril võtmetähtsus.

Teise maailmasõja ajal maalisid mitmed kunstnikud sõjaõudusi, mis tuletavad meile tänaseni meelde, et midagi niisugust ei tohiks juhtuda taas. Ja paljud autorid maalisid kevadisi pildikesi aedades või kohvikutes, mis omakorda aitas elada toona, kui kõik need õudused juhtusid. Kultuur on paik, kus meie olemine inimestena kõige selgemalt välja paistab – vaadates, lugedes või kuulates kunstiteost, vaatame alati ühtlasi peeglisse.

Ent kuhu mujale peaksimegi vaatama, kui meie, meie lähedaste, meie kodukandi või terve maailma saatus on – nagu ikka – meie enda kätes?

Kuidas leida üles optimism?

Eesti majandusest jääb viimasel ajal kõrvu see, mis halvasti: SKT väheneb, pangad on mures, kuna töötuse kasv tooks kaasa raskused laenude tagasimaksmisel, inimestes süveneb ärevus homse ees. Seesama ärevus, millest ma enne rääkisin.

Kuidas ärevusest jagu saada? Ärevuse mõõtu ei määra üksnes raskused ja ebakindlus, neist olulisem on tunne, kas me saame hakkama või mitte. Hakkamasaamise kindlus. Teadmine, et ma ei ole üksi, et see on meie ühine pingutus. Ja ühiselt me saamegi hakkama.

Eesti majanduse esiküsimusena tajun mina seda, kuidas leida üles optimism, mis ei lase ärevusel meid halvata, misjärel otsused ongi valed või ei ole neid üldse. Unistused ja olevikust kindlamale tulevikule lootmine panevad paljud meist liikuma. Pessimistidel võib isegi õigus olla, aga nad ei vii elu edasi. Minevik näitab vaid seda, et kriisid tulevad ja lähevad, aga pikaajaline areng jätkub.

Paarkümmend aastat tagasi unistasime sellest, et saaksime digiriigiks. Me tegime selle ära. Digiriik ei paista välja pelgalt sellest, kuidas me asju ajame, vaid see ongi meie majandus. Kümnest Eesti ükssarvikust kuuluvad vähemalt pooled nüüd veerandsaja suurimate tööjõumaksude maksja sekka. Nagu optimistid paarikümne aasta eest unistasid.

Peame võtma oma iduettevõtete arengust saadud teadmise ja kasutama seda ka muudes valdkondades uute ettevõtete loomiseks. Üks asjakohane küsimus: kuidas tihedamalt siduda nn traditsiooniline tööstus ja idufirmad? Meie lähtekoht majandusarenguks on täitsa hea. Eestis on Euroopa parimad koolilapsed, palju ettevõtlusvaimu, julgust ja häid kogemusi, kuidas ettevõtteid juhtida.

Aasta tagasi ütlesin siinsamas, et meie lähema kümne aasta suur ülesanne peab olema energeetika korda saamine, sest muidu muutub see üha enam Eesti arengu pärssijaks. Nüüd on paras aeg küsida, kas vahepeal tehtud otsused on meid sellele lähemale viinud ja kas areng on piisavalt kiire.

Katkenud gaasitoru ja elektriühendus kinnitavad, et ehkki ühendused on meile olulised, ei saa me ainult neile lootma jääda. Vajame mitmekesist, ka juhitavat kohalikku tootmist, erinevaid tehnoloogiaid, sealhulgas energia salvestamise võimalusi ja paindlikku tööstust. Siis ei ole me paremini valmis mitte üksnes tulevikuks, vaid ka selleks, et kindlustada ettevõtjatele ja elanikele naabritega võrreldav energia hind.

Investeeringud energeetikasse on pikaajalised ja eeldavad suurt õiguskindlust. Niisamuti on meie riigieelarvega. Möödunud aasta lõpus oli kummastav lugeda, kuidas alles mõni kuu varem riigieelarve strateegiasse kirja pandud lubadused heideti kõrvale. Strateegiad pole pelgalt unistamiseks, vaid neil on oluline roll riigi juhtimises ja ootuste kujundamises. See on tähtis meie ettevõtjatele ja välisinvestoritele, kõigile neile, kellel on Eesti ja tema majanduse vastu sügavam huvi. Eesti võimekus, usaldusväärsus ja meie arengu püsivus ei kajastu mitte eelarvetasakaalu ja riigivõla suuruse jälgimises, vaid strateegiate kvaliteedis ja suutlikkuses neid järgida.

Eesti riigivõlg on praegu Euroopa Liidu madalaim. Aga annab see põhjust rõõmustamiseks? Rahandusministeeriumi poole aasta tagune analüüs meie eelarvepoliitika tulevikust on armutu. Senise poliitika jätkudes jõuab riigivõlg 60 protsendini SKT-st juba 13 aasta pärast. Ja 160 protsendi lähedusse aastaks 2070. Nüüd sündivad lapsed on siis parimas tööeas, kuid neid on paraku hulga vähem kui kestlikuks arenguks vaja. Aga just neil tuleb seda võlga tagasi maksta.

See, muidugi, ei ole majanduse küsimus. Eesti on perepoliitikasse panustamises OECD riikide seas 5. kohal. Me maksame selleks 3,3 protsenti SKT-st. Ent lapsi sünnib ikka vähe. See on probleem, millega ühiskond peab tegelema. Kuidas? Et me ei rabeleks poliitiliselt ega lükkaks iibe küsimust erakondliku konkurentsi areenile, ei hirmutaks peresid toetuste kärpimise, kodukoolide sulgemise ega sõja peatse tulemisega. Vaid pakume neile kindlustunnet ja ühiskonna tuge.

Ühe algkooli või gümnaasiumi tulevik kusagil Eesti äärel võib tunduda pisikesena, kuid väikesed ja isiklikult puudutavad asjad mõjutavad inimeste hoiakuid palju laiemalt.

Nii saab pihta üldine kindlustunne, usaldus oma riigi vastu. Ja poliitika mõistetavus, järjepidevus.

Kas näiteks eelarvestrateegias lahti kirjutamata katteallikas, milles on maksutõusu aimdus, on lahendus parandada eelarve seisu? Või mis see lahendus on? Kas tulumaksu tõstmine? Ajutine riigikaitsemaks? Maksuküüru kaotamise edasilükkamine? Toetuste kärpimine? Tasuline kõrgharidus? Omaosaluse suurendamine tervishoius ja sotsiaalkindlustuses?

Mina tahaksin ka seda teada. Nagu sedagi, mida üks või teine valik lahendaks ja mida see Eestile kaasa tooks.

Ettevõtjatega kohtudes kuulen tihti muret, et poliitikas napib järjepidevust, mängureeglid võivad järsult muutuda ja investeerimine osutub liiga riskantseks. Seda ebakindlust saame me ise ohjeldada, kui räägime avatult kohustustest, mille Eesti on võtnud; kui selgitame nende mõju; ja anname kodanikele piisavalt aega kohaneda.

Reegliselgus on osa poliitilisest kultuurist.

Unistades südamlikust Eestist

Noored näevad sageli head rohkem, kui täiskasvanud. Nii ka Paide koolitüdruk Anna Miia Weidebach, kes saatis selle aasta kirjatalgutele töö pealkirjaga „Unistades südamlikust Eestist“.

„Minu jaoks on ilusad lihtsad asjad. Näiteks kui keegi ütleb poe kassas: „Tänan sind sõbraliku teenindamise eest, armas Merike.” Viid naabritädile äsja aiast korjatud kuldkollaseid õunu, embad oma lähedasi ning tuletad neile meelde, kui kallid nad on, või võtad hulkuva kassipoja hõlma alla ja viid ta koju sooja.“

Unistades südamlikust Eestist on meil võimalus sellist Eestit luua. Kutsun meid kõiki hoidma endas oskust rõõmustada selle hea üle, mis meie ümber. Kutsun meid kõiki olema enesekindlad, aga mitte nii, et enesekindlus muutub eneseimetluseks.

On asju, mida me muuta ei saa. Aga on asju, mida saame. Suhted peres. Kiusuvaba kool. Kättesaadav abi. Viisakus. Elustiilivalikud. Oskus võita, oskus kaotada.

Kui maailm pöörleb aina pöörasemalt, siis seda enam on tarvis, et meil oleksid kantsid, kus tunda end turvaliselt. Lähedased, kes toetavad. Riik, kes kaitseb. Sõbrad, kes mõistavad.

Vähim, mis me saame teha enda ja teiste heaks, on endid hoida. Kui oleme ise katki, lõhume ka teisi enda ümber. See kehtib peres, koolis, töökohal, riigis. Ennast hoides oleme ka teiste jaoks olemas ning leiame ühiselt tee raskustest välja. Ja ehk isegi pisut muudame seda liigestest lahti maailma.

Karta ei tohi. Mäletate möödunud noorte laulu- ja tantsupeo vihast vihmaturtsatust? Ja siis kõlanud „Sata, sata vihmakõnõ, ma ei pelga Sinno“?

Meie julgus annabki kindluse, et Eesti jääb Eestiks.

Head pidupäeva, armas Eesti!