Jaan Rapp: kõige hullem on mitte mäletada

Jaan Rapp Foto: Arvo Meeks

Kui inimesel mäluprobleemid tekivad, on see tragöödia nii talle kui ka tema lähedastele. Isegi kui esialgu tundub, et tegu on komöödiaga. Võib olla ju naljakaski, kui inimene otsib prille, mis tal tegelikult otsaette on lükatud või ei suuda ta leida teleripulti, millel parajasti peal istub. Ent tihti on tegu märkidega, et inimesega sugugi mitte kõik korras pole.

Samamoodi on meie kollektiivse mäluga. Üksikisikuna võime käega lüüa, kui mõne kunagise lahingu või riigijuhi nimi meelde ei tule. Kui aga ühiskond unustab, on see tragöödia.

Selles mõttes on rahvusringhääling hakkama saanud suurepärase teoga, paisates eetrisse saate «Eesti (täielik ja kontrollitud) ajalugu». Ilmselt on pealkiri taotluslikult üle võlli keeratud, et huvi äratada. Tegelikult on leitud päris hea tasakaal meelelahutuslikkuse ja tõsiteaduslikkuse vahel. Ja mis mulle eriti meeldib: hoolimata pealkirjast öeldakse ausalt välja seegi, kui mõni asi päris üheselt kindel või selge pole.