Tiit Loim: mida ja kui kaua peaks koolis õppima?

Tiit Loim Foto: Erakogu

Olles värskelt koolijuhtidega käimasolevaid või kavandatavaid haridusreforme arutanud, tuleb tõdeda, et arutelud neil teemadel on sütitavad, aga kindlat seisukohta on nende suhtes keeruline võtta.

Selle üle, kui kaua peaks koolis käima ja mida seal õppima, oleme sõpradega korduvalt mõtteid vahetanud. Ühel neist läks põhi- ja keskkoolis keemias nii hästi, et ta jõudis sel erialal ka doktorantuuri. Samas leiab ta ehk mõnevõrra üllatuslikult siiski, et mõnda ainet, üks neist keemia, ei ole tegelikult mõtet koolis nii põhjalikult õpetada. Sest tõsi ta on – kes meist ikka mäletab midagi karboksüülhapete tugevuse uurimisest või oskab võrrelda estrite tekke- ja hüdrolüüsireaktsioone.

Mulle oli see keeruline juba kooliajal ja vaja pole neid teadmisi elus läinud kordagi. Sama ei saa muidugi öelda see, kes antud valdkonnas tööle asub. Aga kui keegi leiab, et selliste teadmiste õppimise asemel võiks koolis käia vähem ja tegelda millegi praktilisemaga, siis raske on väita, et see pole asjalik mõte.

Sestap tundub mullegi kaheldav, kas koolis käimise ea tõstmine 18. eluaastani on ikka vajalik. Aga argumente muudatuse toetuseks muidugi on. Kas või see, et kõrgem haridustase on uuringute kohaselt positiivses korrelatsioonis suurema sissetulekuga. Ja kui parafraseerida haridus- ja teadusminister Kristina Kallase mullu Valgas käies öeldud mõtet, ei viitsiks ilmselt ükski laps koolis käia, kui me teda veidi tagant ei utsitaks.

Kas teistega sarnaselt Teslaga sõitmine ja äripartneritega palmisaarel puhkamine lõpuks õnnelikuks teeb, on muidugi iseküsimus, aga kardetavasti on vähe ka neid, kes Avogadro arvu abil õnne leiavad.

Kui otsene on hariduse mõju palgale, on muidugi raske kindlalt väita, kuna siin ei pruugi tegemist olla põhjuse ja tagajärje seosega meie eeldatud järjekorras. Jõukatest firmajuhtidest vanematega kodus kasvanud lapsed suure tõenäosusega vaesuses elama ei hakka. Kodust, kus napib vahendeid toimetulekuks, aga pahatihti kõrge staatusega inimesi ei sirgu, kuigi erandeid on. Kuid reegel kipub olema, et edukamate inimeste lapsed saavad vajaliku kapitali nagu kombed, sotsiaalsed kontaktid ja rahalise toe ning eeskuju kodust kaasa ja haridus ning jõukus on selle elustiili osad.

Igal juhul tasub püüelda selle poole, et lõhed ühiskonnas väheneks. Selles mõttes hakkab loodetavasti sunniviisilisest keskkoolist midagi külge ikka, nagu ütleb tänases lehes Valga gümnaasiumi õppejuht Triinu Ugur. Ise pakuks, et eriti kasulik on, kui õnnestub hankida sellist kapitali nagu nõutud kombestik ja huvid, aga ka õiged tuttavad – seda kõike annab hiljem heal juhul finantskapitaliks teisendada.

Kas teistega sarnaselt Teslaga sõitmine ja äripartneritega palmisaarel puhkamine lõpuks õnnelikuks teeb, on muidugi iseküsimus, aga kardetavasti on vähe ka neid, kes Avogadro arvu abil õnne leiavad.