Tomi Saluveer: kas Võru vajab suuremat spordihalli?

Tomi Saluveer Foto: Tomi Saluveer

Selline küsimus tekkis mul paar päeva tagasi, kui Võru võrkpalliklubi alistas ajaloolisel matšil tartlased ning jõudis esimest korda Eesti võrkpallimeistrivõistluste finaali.

Pingelise viienda finaalseeria viiegeimise mängu käigus kõlas publiku hulgaks hinnanguliselt 700–800 inimest ning korraldajad tassisid saali lisapinke. Seejuures purustati alles mõni päev varem senine rekord: 573 pealtvaatajat.

Tundub, et võrkpall on elanud Võrus läbi uuestisünni ning senise kiire edu põhjal pole põhjust muretseda, et meeste hoog lähiajal raugeks või kogukonna huvi vaibuks. Nii ei ole üle tuhandepealine publik ebareaalne unistus. Võrkpall on Võrus olnud suusatamise kõrval alati populaarne. Ligi sada aastat tagasi, 1925. aastal võideti Eestis ka pronksmedal ning seda tulemust korrati mullu pärast uue suursponsori Barruse puidutööstuse liitumist ning tippmängijate ja tiimi komplekteerimist. Nüüd ongi hõbemedal käes ning mölluks alles läheb.

Inimesed vajavad sõja- ja majanduslanguse uudiste kõrvale positiivseid emotsioone. Spordivõistluste jälgimine on heas mõttes justkui põgenemine reaalsusest ning võimalus ajutiselt unustada murettekitavad uudised – vaim puhkab ja stress kaob.

Võrkpall ei ole Euroopas sugugi marginaalne spordiala. Kui vaadata teleõiguste müügist saadud raha ning sponsorluse, reklaami ja piletimüügi tulu, jääb võrkpall alla vaid jalg- ja korvpallile, samuti tennisele, vormelile, ragbile ja jäähokile. Võrkpalli täpne koht võib riigiti erineda, kuid tõenäoliselt asub see Euroopas rahalises mõttes keskmiste hulgas. Näiteks Itaalias ja Kreekas on võrkpall aga üks juhtivaid spordialasid. Ka Eesti võrgukoondis on viimase 15 aasta jooksul olnud edukas, jõudes seitsmel korral Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile.

Inimesed vajavad sõja- ja majanduslanguse uudiste kõrvale positiivseid emotsioone. Spordivõistluste jälgimine on heas mõttes justkui põgenemine reaalsusest ning võimalus ajutiselt unustada murettekitavad uudised – vaim puhkab ja stress kaob. Eesti sportlaste tegemistele kaasa elamine tekitab põnevust ja sageli ka rõõmu.

Käisime ühel eelmise nädala õhtul koos naisega Kaunases vaatamas, kuidas kohalik meeskond võõrustas Hispaania klubi, milles mängivad Euroopa tipptasemel ka kaks eestlast: Maik-Kalev Kotsar ja Sander Raieste. See emotsioon 20 000 inimest mahutavasse saali sisenedes oli hingemattev. Kaasal pääses suust siiras ooh!, kui saali uksed meie ees avanesid. Vaevalt et me Võrus kunagi Žalgiris Arena suurust spordihalli näeme, kuid igasugune areng ning edu, nii elus kui ka spordis, teevad meele alati rõõmsaks.