Leo Kütt: kuhu on küll kadunud isamaalisus?

Copy
Leo Kütt
Leo Kütt Foto: Erakogu

Märtsis oli emakeelepäev. Märtsi lõpus küüditamise aastapäev. Lipupäevad! Nendel päevadel oli mul kahju, et olen nii vana. Miks?

Mäletan väga hästi päeva, kui meie pere tuli tagasi Siberist. Olime uhked, et olime jälle Eestis. Seekord küll Nõukogude Eestis, aga ikkagi kodumaal. Oli tahtmine laulda ja lippu lehvitada, aga isa ei lubanud laulda ega punast lippu lehvitada. Poisike ei saanud aru, miks. Nüüd tean. Laul oleks võib-olla uuesti Siberisse saatnud ja punalippu lihtsalt ei tahetud meie peres lehvitada.

23. augustil 1989 seisin uhkusega Balti ketis, mille eesmärk oli demonstreerida maailmale Baltimaade iseseisvustahet ning juhtida tähelepanu NSV Liidu ja Saksamaa vahel poole sajandi eest sõlmitud Molotovi-Ribbentropi paktile. Tõid ju selle sala­protokollid kaasa selle, et NSV Liit okupeeris ja annekteeris Baltimaad. Olin uhke, kui nägin, et keegi oli selles ketis juba väljas sinimustvalge lipuga.

Tagasi üles