INTERVJUU ⟩ Suurtööstur Ahti Asmann: Eesti majanduse areng pole valitsuse eesmärk juba pikka aega

• Eesti tööstuse konkurentsivõime taastamiseks peaks valitsusel olema selge tahe
• Euroopa rohepöörde plaan on lähema 30 aasta jooksul teostamatu
• Eestisse tuleb rajada puidukeemia vabrikud, kuid Lõuna-Eestisse neid ilmselt ei tule

Pikalt languses olnud Eesti tööstuse kasvukursile pööramiseks peaks valitsus tahtma seda teha, ütleb Võrumaalt pärit Viru Keemia Grupi (VKG) juhatuse esimees Ahti Asmann (50). Seni pole väga tahetud. Eesti firmad on kaotanud Skandinaavia turul konkurentsivõime, mis ainuüksi imele lootes ei taastu.

Statistikaamet andis esmaspäeval teada, et Eesti tööstustoodangu langus jätkus ka veebruaris. Vaid mäetööstuses ja energeetikas oli aastases lõikes toimunud kasv. Kus meie tööstus omadega praegu on?

Eks see ongi omapärane olukord, et riik tahab perspektiivis kinni panna ainsaid tööstused, mis kasvavad. Statistikaameti uudis rääkis keskmisest arvust, kuid puidutööstusel oli kukkumine suurem – 16 protsenti. See on tegelikult väga halb. See sektor on Eestis hästi arenenud ja toodab Eestile päris palju rahvuslikku rikkust.

Soomes, Rootsis ja Norras on nõudlus langenud, aga ega seal siis asjad päris ostmata jää. Loogiline oleks, et kriisi ajal ostetakse sealt, kus on odavam ja see võiks olla Eesti konkurentsieelis, aga ilmselgelt ei ole. Eesti ei ole konkurentsivõimeline. Palgad on Skandinaaviale järele jõudnud, aga puit ise on kallim kui Skandinaavias, samuti energia. Kui sisendid on kallimad, ongi väga raske konkureerida.

Nõrgenenud nõudluse ajal on selgunud, et me ei suuda konkureerida Skandinaaviaga, mis on ju tegelikult kallis tootmismaa.

See mure hüüdis tulles?

Metsamehed on kaks-kolm aastat rääkinud, kui ebanormaalne see olukord on. Soome metsatööstus tõi ju ka mingi osa toormest Venemaalt ja kui algas sõda, tuli Soome riik vastu ja lubas Soome metsadest [rohkem] raiuda. Eestis mingit vastutulekut metsatööstusele ei olnud. Pigem oli vastupidi ja lubati veel vähem raiuda.

Keskkonnakaitse on Eestis juba mõnda aega prevaleerinud majanduskasvu ees. Ennemuiste räägiti, et kolme asja – majandust, keskkonnakaitset ja sotsiaalmajanduslikku poolt – võiks tasakaalus arendada, aga praegu on keskkonnakaitse ilmselgelt tõstetud muust ettepoole. Eestis pole majanduse areng olnud valitsejate eesmärk väga pikka aega.

On see üldse eesmärk kunagi olnud?

Ei tea, et oleks. Võib-olla viie rikkama riigi hulka viimine natukene viitas sellele. Eesti on olnud atraktiivne kasvupiirkond, investeeringud on tulnud sisse ja pole pidanud vaeva nägema majanduse kasvatamisega. Aga nüüd on toimunud ühtlustumine. Kõik riigid pingutavad investeeringute saamise nimel, kuid Eesti veel ei tunnista probleemi tõsidust. Meil on lootus, et küll need investeeringud hakkavad ükskord iseenesest uuesti tulema.

Suuri sündmusi, nagu näiteks Ukraina sõda, on Eestil raske mõjutada. Mida sellises olukorras tööstuse turgutamiseks teha annaks?

Ega ma oska kuldset valemit öelda. Kui mõni teine riik tahab mingit sektorit arendada, koondatakse selleks tähelepanu ja raha. Eesti IT-sektori areng on olnud päris hea, sinna panustamine on tulemust andnud. Eestil on olemas IT-minister, aga tööstusel ei ole isegi asekantslerit. Kui üldse ei panusta, tulebki tulemust täpselt nii palju, kui ettevõtjad ise saavutavad.

Soome on oma puidu- ja biomajandusele välja mõelnud laenutooted, millega kapitalimahukaid tootmisi rajada. Üleeile lugesin Financial Timesist, et USA tahab mikrokiipide tootmist USA territooriumil arendada. Summad olid seal juba suhteliselt metsikud, millega veendakse turuliidrit ehitama tootmist Arizonasse – grantide ja laenudega kokku 11 miljardit dollarit. Ühesõnaga: riik võtab ette, see on tema strateegiline huvi.

Eesti on korranud mantrat, et me oleme avatud, liberaalne riik ja riik võiks sekkuda [majandusse] nii vähe kui võimalik. Fundamentaalsel tasandil ma kirjutan sellele alla, aga enam ammu ei ole olukorda, kus riik sekkub vähe. Riik tegelikult reguleerib praegu ikka väga-väga palju elu erinevaid aspekte ja kui riik tahab arendada mingit sektorit, on tal tegelikult selleks võimalused olemas. Tahe peab olema. Mulle endale tundub, et tööstuse arendamine on jäänud tahte taha.

Uut kasvu püütakse leida rohepöördega, mis praegu näib peamiselt seisnevat fossiilkütustel põhineva majanduse sulgemises. Kas siin on oht, et enne aetakse vana kaev kinni kui uus valmis?

Rohepöörde ümber toimuv on ülimalt segane. Nii palju kui on selles protsessis osalejaid, on tõlgendusi, mida rohepööre tähendab. Arvan, et nende inimeste arv on väga väike, kes on Euroopa rohekokkuleppe originaalteksti lugenud. Ma ise tuletan eri töögruppides meelde, et see rohekokkulepe on majanduskasvu strateegia. Lihtsalt majanduskasv peab olema saavutatav kokkuvõttes null süsinikuheitmega ja majanduskasv peab olema lahti seotud loodusressursside kasutamisest. Mida see tähendab, mina ei tea.

Ma pean null CO₂ netoheitmega majandust, kus on tööstuslik tootmine sees, lähema 30 aasta perspektiivis võrdlemisi utopistlikuks. Võib mõelda välja mingi teenusmajanduse, aga asju on ju inimestele ikka vaja. Keegi peab asju tootma. Planeedi päästmise seisukohalt ei ole vist lahendus, et ostame neid asju lihtsalt kolmandatest riikidest. Ju me peame neid ikka ise tootma, aga praegu ei ole meil selleks olemas ei tehnoloogiat ega ka piisavalt puhast energiat.

Vana kaevu lükkavad kinni need initsiatiivgrupid, kes on võtnud eesmärgiks CO₂ heitme vähendamise. Seda on lihtne vähendada, kui keelad midagi ära. Eestis räägitakse selles kontekstis kõigest, mis on seotud põlevkiviga.

Viru Keemia Grupi toodetav põlevkiviõli on üks nii-öelda vana majanduse toode. Kuidas õlimüük praegu läheb?

Põlevkiviõli ei ole üldse vana majanduse toode. Müüme laevakütuste turule ja laevakütused tehakse valdavalt raske kütteõli baasil. Hoiame silma peal, millise kütteliigi peale tellitakse uusi laevu ja uue kütteliigina on tulnud sisse LNG, mis on ka fossiilne toode. Kaks kolmandikku uutest laevadest, mis praegu ehitatakse, ehitatakse raske kütteõli ja kolmandik LNG peale. Laevakütuse turg ei näe lähiperspektiivis, et raskele kütteõlile oleks laevatranspordis mingi roheline mõistlik alternatiiv olemas.

Uus laev ehitatakse ikkagi 30 aastaks. Laeval möödaminnes mootorit ei vaheta. Eks analoogselt autokütustega hakkavad ka seal mingid rohekomponendid sisse tekkima, aga samas laevade transpordimahud kasvavad, nii et meie turunõudluses probleemi ei näe, nõudlus on kõrge.

Kui suured on selle äri riskid?

Ärilistest riskidest on naftaturu risk: põlevkiviõli hind on seotud nafta hinnaga ja kui nafta hind on madal, on ka meie toote hind madal. On väga häid aegu ja ka väga halbu aegu, aga tururiskid suudab iga ettevõte ise ära maandada.

[Poliitiliselt] on sellel sektoril kaks riski. Üks on see, kas riik annab ligipääsu põlevkivile. Kui põlevkivi kaevandamiseks luba ei anta, on äri läbi. Teine on süsinikumaksud. Riikidele meeldib saada tulu süsinikukvootide müügist, mis on ettevõtetele, kes neid kvoote ostavad, sisuliselt maksukulu. Kui riigid soovivad, võivad nad mingi ettevõtmise surnuks maksustada.

Milline on süsinukumaksu poliitika järgneval kümnel aastal, seda ei tea mitte keegi. Ei tea Eesti riik, ei ole seda Euroopa Komisjon välja mõelnud. See on kõige suurem risk, mis põlevkivisektoril praegu on.

Aga uus põlevkivikaevandus teil ikkagi tuleb?

Jaa, me ehitame seda. Ehitame praegu maapealset konveierit Uus-Kiviõli kaevandusest meie rikastusvabriku kompleksi Ojamaal ja oleme alustanud läbindust. Maa all tootmise ettevalmistamiseks peab tranšeed (kaevikud – toim) lahti lõikama, mis võtab aega kaks-kolm aastat, enne kui saad töötajad ja masinad üle viia uude kaevandusse. Töötame praegu selle nimel päevad ja ööd, et saaksime uue kaevanduse üles koormata aastaks 2028.

Majandus- ja tehnoloogiaminister Tiit Riisalo tutvustas märtsis Eesti SKP kahekordistamise plaani. Kas jäi silma, milline roll selles plaanis põlevkiviga seotud tööstusel on?

Plaan oli üldsõnaline, kus iga üksik lause on iseenesest õige. Tekib ainult üks küsimus: miks seda täna ei tehta? Me tahame näha tegusid. Enne ei usu, kui pole tegusid näinud.

Kui ma ei eksi, koosnes see üheksast punktist. Ma ise oleks teinud selle natuke vähema punktidega ja teeks need kindlasti ära. Üks punkt oli näiteks bürokraatia vähendamine. Teame juba praegu, et bürokraatia kindlasti ei vähene. See suureneb.

Murphy seadus ütleb, et arvutist saad välja trükkida ainult neid asju, mida oled enne sinna sisse trükkinud ehk kõige tõhusam oleks mõni asi üldse tegemata jätta, mitte seda arvuti abil teha.

Suurtööstus Võrumaale niisama ei tule. Seda peab kutsuma või selleks midagi väga spetsiifiliselt tegema.

Bürokraatia kasvab nii ehk naa, sellega tuleb lihtsalt mõistlikult hakkama saada. Tean, et majandusministeerium kavatseb sinna rakendusplaani juurde mõelda. See on võib-olla see kõige olulisem, seda me ei ole keegi näinud. Kui rakendusplaan tuleb, oskame anda mingi hinnangu ja seisukoha, kas siit on midagi tulemas või mitte.

Praegu aknast välja vaadates, kas Eesti majanduses on tunda mingit kevade hõngu, mis lubaks ennustada, et Eesti majandus võiks järgmise kümne aastaga kahekordistuda, nagu minister Riisalo on eesmärgiks seadnud?

Ei taha hoogu maha võtta. Kui keegi ütleb välja soovi midagi teha, tuleb ikka kiita. Kui tunnistatakse, et meil on probleem, annab see kindlasti lootust. Keskmine ettevõtja ei mõtle riigi peale iga päev. Ta tahaks selle peale mõelda nii vähe kui võimalik. Praegu on ettevõtjad pahased pigem selle pärast, et riik sekkub väga palju ja teeb ettevõtluse arendamise keerukamaks.

Riigil tuleks vaadata, kus on võrdlemisi kiiresti ja lihtsate vahenditega võimalik saada kohe positiivset efekti.

Näiteks?

Lubade menetlused. Kõikvõimalikud planeeringuprotsessid, mis on ülipikad. Kohtla-Järvel arendame praegu jäätmeplasti ümbertöötlemise tehase projekti ja selle võimalikuks asukohaks on valitud endise Nitroferdi tööstusterritoorium – vana betoneeritud tööstusala. Loogiline oleks teha uus tootmine vana asemele, aga kuna see on vana territoorium, ei ole seal detailplaneeringut – selle tegemine võtab 1,5 aastat aega.

Arusaadav, kui tahad põllumaad või metsamaad tööstusliku tootmise maaks muuta ümber, siis seal on kaalumise kohti, aga kui vanale tööstusmaale tahad teha uut tootmishoonet, võiks see protsess olla ikkagi väga kiire.

Suure tootmisobjekti projekteerimine võtab 6–12 kuud, ehitamine 12–24 kuud ja kui sellele ette paned poolteist kuni kaks aastat planeerimist, on see väga pikk aeg. Planeerimisprotsessi muutmine on puhas seadusloome, see ei nõua raha. Võita on aga palju. See vabastaks keskkonnaameti ja paljude teiste ametite ressurssi tööst, millega nad praegu peavad tegelema.

Tegelikult saab Eestis lihtsamalt küll: kaitseministeerium algatas äsja seadusemuudatused, et lihtsustada investeeringuid kaitsetööstusse. Ka Nursipalu planeerimisel muudeti kiiruse huvides seadusi.

Sest riigil oli tahe.

Kas seadustes peaks tegema inventuuri, et ka ettevõtluses hakkaksid planeeringud kiiremini käima ja tegevusload lihtsamalt tulema?

Lootus ongi sellel majanduse elavdamise plaanil. Alati on võimalik teha plaan, kus on sada punkti, millest täidetakse 50 kõige ebaolulisemat ja viis kõige olulisemat jäetakse tegemata. Sellepärast ma soovingi tarkust majandusministeeriumile valida välja võib-olla väiksem arv tegevusi, aga need, mis saaks kohe ära teha.

VKG plaanib rajada Lüganuse valda oma puidukeemiatehase. Kuu aega tagasi teatas Raul Kirjanen, et tema teeb oma puidukeemiatehase Lätti. Olete sama kaalunud?

Mõtlesime selle peale enne, kui algatasime Eestis eriplaneeringu. Tõsiselt kaalusime Lätit. Aga kuna Kohtla-Järvel on kõik meie inimesed, meie varad, oskused, tööstusinfrastruktuur, mida ei peaks nullist ehitama, langes valik ikkagi Ida-Virumaa kasuks. Nii lihtne see tegelikult ongi.

Valik oli kas Ida-Viru või Läti?

Puidukeemiatööstus vajab vett ja ega sobivaid kohti Eestis väga palju ole. Pumpame igal aastal kaevandustest välja 20 miljonit liitrit vett, Narva jões on palju vett. Emajõe äärde see tehas ei sobinud, Pärnu jõe äärde linn tõenäoliselt ka ei oleks nõus. Lätis on Daugava, millega on samuti seotud mitmed rahvuslikud legendid ja ka seal ei pruugi olla lihtne seda luba saada. Oma kaardid oleme pannud Ida-Virumaa peale ja mingeid muid alternatiive praegu ei kaalu.

Võhandu jõgi oleks kitsaks jäänud?

Kindlasti.

2018. aastal torpedeeris Tartu linn Emajõele Est-For Investi puidukeemiavabriku rajamise plaani. Oli see hetk, kus Lõuna-Eesti suurtööstuse jaoks kaardilt maha pühiti?

Kas nüüd nii ultimatiivselt võtta. Tartu linn sai brändi, et Tartu linn ei taha ettevõtlust, küll aga riigieelarvest raha SÜKUde ja ERMide ehitamiseks. Ettevõtjad, kes tahtsid seda tootmist teha, panid oma raha kuhugi mujale ja arendavad kuskil mujal tootmist. Kaotas Tartu linn, kaotas Eesti.

Öelda, et Tartusse ei ole nüüd enam võimalik tööstust teha, seda ma ei usu. Tagantjärgi vaadates oli tegemist ju riikliku eriplaneeringuga. Võib-olla oli valitud vale planeeringu liik. Riiklike eriplaneeringutega tehakse riigile ülimalt strateegilisi objekte nagu sõjaväeobjektid, lennujaamad, Rail Balticu laadsed objektid. Riik on siis täiesti veendunud, et see objekt tuleb rajada ja kohalik kogukond ei saa sellele sisuliselt vetot panna.

Riik ise [puidukeemiatehase] eriplaneeringu algatas, riik ise hakkas ka jalga väristama ja selle ära lõpetas. Tartu kaotas natuke oma brändis, aga arvan, et riik kaotas oma brändis veel rohkem. Kui riik algatab midagi ja ütleb, et see on talle väga oluline, aga siis hakkab keegi käratsema ja ta ütleb, et enam pole oluline... Ju siis ei olnudki riigile nii oluline.

Mäletan, kui aastal 1995 Toftani saeveski Võrumaal avati, öeldi, et nüüd enam ümarpalk Soome ei lähe, hakkame seda ise saagima ja puidutööstus liigub sealt edasi kallimate toodete poole. Ometi hüpet ei ole toimunud ja teeme endiselt lihtsaid asju – saeme laudu ja pressime pelleteid.

No saetööstuses ikka on hüpe olnud. 1995. aasta Toftan erineb tänasest Toftanist ikka olulisel määral. Puidu mehaaniline töötlemine on Eestis väga hästi arenenud, maailmaklass. Küttepuidust pelletit teha on ka mõistlik. Puidu keemiline töötlemine ongi see osa, mis on Eestis eri põhjustel täiesti arendamata jäänud.

See nõuab üsna palju kapitali ja Eestis pole seda lihtsalt piisavalt olnud. Metsatööstusse investeerisid põhiliselt Soome kontsernid, kellel olid need tehased Soomes. Neil oli hea kasutada Eestit puhvermetsana, kust saab tooret võtta ilma otsese vajaduseta siia tehast ehitada. Skandinaavia meile siia seda tehast ei ehita, peame ikka ise tegema.

Puidukeemiavabrikud on Eestis puudu?

Absoluutselt. Skandinaavia on neid servani täis. Eestis on mets olemas, maailmas on tehnoloogia olemas, meil on inimesed olemas, meil on maaülikooli näol päris hea tippteadusbaas olemas ja maailmas turunõudlus kasvab.

Väljakutse on loomulikult see, et investeering on väga kapitalimahukas. Kuna kõikvõimalikud keskkonnanõuded tuleb ära täita, siis miljard eurot pluss on selle investeeringu väärtus. Seda raha kahtlemata ei ole väga lihtne kokku saada. Usku selle projektiga tegeleda annab, et nõudlus toote järele on klassikaline, mitte riigi regulatsioonidega tekitatud. Maailm vajab puidukeemiatooteid, naftale otsitakse kõikvõimalikel viisidel asendust ja puidu baasil tooted on väga hea asendus naftale.

Suurtöösturi tooli pealt vaadates, millist tööstust Võrumaal ja mujal Lõuna-Eestis arendada annaks?

Esitasime endale küsimuse, millist tööstust Eestis on mõistlik arendada, ja jõudsime laias laastus kolme teemani. Esiteks kõik, mis on seotud puiduga, sest ressurssi ja teadmisi on. Teiseks on biogaas ja jäätmetest tekkiv gaas ja kõik sellega seonduv. Kolmas, mis meid huvitab, on ringmajandus.

Valisime jäätmeplasti ümbertöötlemise õliks, millest toodetakse pärast uuesti plasti. Lugejale selgituseks: kui võetakse jäätmed ja need põletatakse energiaks, siis seda nimetatakse taaskasutuseks, aga ringmajandus on see, kui sa võtad materjali uuesti ringlusse. Kuna plast on algselt naftatoode, siis pürolüüsi protsessis lagundatakse see samadeks molekulideks tagasi ja pärast tehakse sellest uuesti plast. Ringmajandust on Eestis võimalik arendada.

Alati on eelis neil asukohtadel, mis on suure linna lähedal, sadama taristu lähedal. Selles mõttes Lõuna-Eestil ei ole liiga palju eeliseid. Aga arvan, et ei ole suurt vahet, kas jäätmeplasti ümbertöötlemine toimub Võrumaal või Kohtla-Järvel. VKG oskused on seotud Ida-Virumaaga, seetõttu on meil loogiline valik see tehas sinna teha.

Omal ajal andis Rootsi riik Scaniale raha, et ta teeks Põhja-Rootsi Umeåsse mingite komponentide tehase. Nüüd nad ütlevad, et seda tehast sellisesse kohta nad praegu ei ehitaks, sest see on logistiliselt ebaloogiline. Aga tehas töötab. Võib-olla moraal ongi see, et suurtööstus Võrumaale niisama ei tule. Seda peab kutsuma või selleks midagi väga spetsiifiliselt tegema. Võrus on tublisid ettevõtmisi, mis on ise suureks kasvanud – nagu Barrus ja Toftan. Orgaaniline kasv on tegelikult kõige parem.