Tiit Loim: jälle seesama vana vastasseis

Tiit Loim Foto: Erakogu

Viimaste päevade ärevamad välisuudised tulid taas tuntud konfliktipaigast Lähis-Idast. Et sealsed pinged pole enam ilmselt kellelegi üllatus, vähendab tõenäoliselt mingil määral siinset huvi teema vastu, kuigi uudised on murettekitavad.

Nagu nüüdseks põlu alla sattunud USA püstijalakoomik Louis CK kord Lähis-Ida kohta ameeriklase vaatepunktist ütles, on läänemaailm 1970. aastatest alates palju muutunud. Rassism ei ole enam aktsepteeritav ja muudki seadused on muutunud mõistlikumaks, aga üks asi on jäänud muutumatuks: Iisraelis ja Palestiinas käivad ikka samad võitlused. Ja mida kauem see kestab, seda raskem on inimestel hoida teemal teravat tähelepanu.

Viimase teemana ähvardab regioonis aga suurema sõja puhkemine, sest ägenenud on konflikt Iraani ja Iisraeli vahel. Aru saada, miks see nüüd juhtus, ei olegi kuigi lihtne. Viimane ehmatav uudis oli, et Iisraeli tabas ööl vastu pühapäeva Iraani suuremahuline rünnak. Samas on mõnigi asjatundja leidnud, et see rünnak oli mõeldud läbi kukkuma ja eesmärk oli pigem jõu näitamine ning hoiatus. Suisa 99 protsenti droonidest ja rakettidest tulistati ju alla, kuigi Iraan olnuks suuteline suuremaks rünnakuks.

Kui juhtkonnale tundub, et neil on hea luureinfo, hea võimalus ja head relvad, siis riik ründab. See ei kõla just mõjuva põhjusena.

Iraan ründas Iisraeli aga seetõttu, et Iisrael pommitas hiljuti Iraani saatkonda Süürias ja selle tagajärjel hukkus teiste seas mitu Iraani kindralit. Miks siis aga Iisrael seda tegi? Kui lähtuda Iisraeli avatud ülikooli professori Yagil Levy selgitusest ajalehele The Guardian, siis Iisraelil polevatki strateegilist lähenemist, lähtutakse relvavõimekusest. Kui juhtkonnale tundub, et neil on hea luureinfo, hea võimalus ja head relvad, siis riik ründab. Ei kõla just mõjuva põhjusena.

Taust ulatub aga aastakümnete taha. Iisrael on olnud Iraani Islamivabariigi avalik vaenlane juba 1979. aasta revolutsioonist, millega kukutati šahh, keda toetas USA. Enne seda ei olnud riikide suhted kuigi vaenulikud. Iraani uus juht Ayatollah Ruhollah Khomeini asus aga ellu viima ülbetele maailma suurvõimudele vastuseismise poliitikat. USAst sai Iraani retoorikas «suur saatan» ja Iis­raelist «väike saatan». Konflikt arenes edasi 1980. aastatel, kui Iraan rahastas sõjalisi rühmitusi lähiriikides. Suur tüliõun on olnud ka Iraani tuumaprogramm.

USA president on seni kutsunud Iisraeli hoiduma sõjalisest vastusest Iraanile. Mida sellest kõigest siis arvata ajal, kui paljud tõdevad, et hirmutavad uudised muudavad igapäevaelu kohati talumatult ärevaks? Ilmselt kulub siin ära kuldne kesktee. Sõjatüdimuse tõttu valvsust kaotada ei tohi, aga seni pole ka tundemärke sellest, et meil siin varasemast oluliselt enam mureks põhjust oleks.