Maarius Suviste: omaenese maale meil piisavalt raha ei jätku

Maarius Suviste Foto: Arvo Meeks

Eelmise laupäeva Lõuna-Eesti Postimehes käis pikaaegne lihatööstur Maie Niit välja mõtte, et maainimesed on linnadele palju andnud ning nüüd on aeg võlg tasuda. Väärt mõte pikaaegselt ettevõtjalt ja tööandjalt. Idee, millele võiks või peaks rohkem tähelepanu pöörama. Ka riiklikul tasandil. Ja mine tea, äkki kunagi see ka realiseerub. Päriselt.

Mida siis omal ajal maale ettevõtte rajanud 85-aastane kogemustega naine ütles ja mõtles? «Tuli välja, et me ei abista mitte ainult Ukrainat, vaid anname igale poole oma raha, isegi Aafrikasse. Summad on väikesed, aga lõppkokkuvõttes teeb see suure summa kokku. Seda veel ajal, kui Eesti maaelule raha anda ei saa, sest seda lihtsalt ei ole. Ja me oleme kriisis,» rääkis ta.

Ja nii ongi. Näiteks leiab Eesti hulga raha digiriigi arendamiseks Namiibias, digipöördeks Aafrikas ja Moldova hariduse digipöördeks. See kõik võib ju olla ilus ja tore. Aga kui kodus on asjad korrast ära, võiks ju need ikka esmajoones korda teha. Sest kas ikka on hea võõraid toetada ja abistada, kui omad inimesed on seitsme tuule meelevalda omapäi üksi jäetud?

Oleks Eesti valmis saanud ning ühtviisi oleks hea nii linnas kui maal, siis issand temaga: toetagu Eesti keda, kus ja kui palju tahes. Võib ju taas ja taas meelde tuletada, et rahvusvahelises elus ja võetud kohustustega nõnda elu käibki ning teiste toetamine on lõppkokkuvõttes ka Eesti huvides, aga ikkagi. Sest toetada kaugeid riike ajal, mil oma kodus maaelule raha ei jätku, võib ka kõige rahulikuma ja sotsiaalse tundliku närviga inimese lõpuks pehmelt öeldes pead vangutama panna.

Näiteks leiab Eesti hulga raha digiriigi arendamiseks Namiibias, digipöördeks Aafrikas ja Moldova hariduse digipöördeks.

Paljud inimesed on maalt linna lahkunud ning tänavu elutööpreemia pälvinud Maie Niidu tähelepanekute järgi ei ole ju linnad ainult linlaste üles ehitatud. Näiteks Tallinn ja Tartu. Paljud maainimesed on selleks oma suure panuse andnud, viies linnadesse oma oskused ja teadmised, töötegemised ja sellega kaasnevad maksurahad. Täiustanud linna aastaid ja aastaid. Oluline lisandus missugune! Aga samal ajal maa on tühjaks jäänud.

«Ja see on linnainimeste võlg maainimeste ees. Suur võlg,» ütles Niit. «Peaaegu 33 aastat on riik üles ehitanud linnu ja soosinud linnarahvast. Aga maarahvale ei ole keegi seda võlga tasunud.»

Kuidas, millega ja millal võlg tasutud saab? See on küsimus. Loodetavasti veel liiga hilja ei ole, et päästa, mida päästa annab.