Launo Agan: kokkuhoid (vaimu)toidu arvelt

Launo Agan Foto: Enlil Sonn

On karge talveilm, aju ragistamisest hakkab nälg märku andma. Sean sammud peahoonest paarikümne meetri kaugusel olevasse Ülikooli kohvikusse. Tellin ühe supi ja vean taskust välja ISIC-kaardi, mis peaks tudengile vähemalt mõne sendi soodustust pakkuma. Teenindaja teatab aga mulle, et soodustust sellega kahjuks enam ei ole, hinnaalandust saavad vaid ülikooli töötajad.

Edasine einestamine möödub meeleolus, millesarnast võis tajuda ka mõnel kultuurilooliselt tuntud söömaajal. Kas Eesti haridusmaastikul on asi tõesti nii halb, et niigi üliväikest soodustust vajab esmajärjekorras ülikooli personal, et tudengi ette auditooriumisse üldse keegi ilmuks?

Tšehhis on alles üliõpilaste sööklad, kus saab mugavalt loengute vahele jääva 30 minutiga keha kinnitada. Soomes on toiduvalik parem ja hind odavam: 2,85 euroga on tudengi keha mikro- ja makroelementide vajadus täidetud. Ülejäänu katab riik.