Marko Pomerants: vesi pole konjak, mille hind peaks märgatavalt erinema

Marko Pomerants Foto: Ain Liiva

Kraanivesi on üldjoontes ikka ühesugune, sõltumata piirkonnast. Õige on küll see, et pingutus selle vee kraani saamiseks on piirkonniti erinev, aga kas see on ka piisav põhjus suurte hinnakääride aktsepteerimiseks? Või peaks riik astuma samme, et see hinnalõhe väheneks ja nii, et see ei tähendaks ebaefektiivse vee-ettevõtluse kinnimaksmist toimetulekutoetuste kaudu.

Eestis tegutseb praegu üle 130 vee-ettevõtte. Viiest maakonnast moodustuvas Lõuna-Eesti piirkonnas on 19 veeteenuse osutajat. Nende seas üks suur vee-ettevõte (Tartu Veevärk) ja kuus keskmist (Emajõe Veevärk, Võru Vesi, Valga Vesi, Põlva Vesi, Jõgeva Veevärk ja Põltsamaa Vesi). Ülejäänud 12 on väikesed ja väga väikesed teenusepakkujad.

Vee hind võib teineteisest kümmekonna kilomeetri kaugusel asuvate korterite omanikele olla täiesti erinev. Kui tartlasest eratarbija maksab piirkonna madalaimat veehinda (vesi ja kanalisatsioon eratarbijale koos käibemaksuga), milleks on 2,54 eurot kuupmeetri eest, siis Tartu vallas Kõrvekülas, kus enamus piirkonna inimesi saab samuti osa Tartu Veevärgi soodsast hinnast, on Kaasiku Vesi OÜ-l uusarendusalal pakutava teenuse hinnaks 6,59. Seal on tegemist väga väikese vee-ettevõttega.