Launo Agan: kaotada pole ju mitte midagi

Launo Agan Foto: Enlil Sonn

Inimene on oma loomult alalhoidlik – ehitab endale käepärastest materjalidest onni, kuhu halva ilma eest varju minna. Harib põldu, et toiduvarud oleks tagatud. Tema ülesanne justkui ongi leida see oma koht elu masinavärgis, et seal siis nokitseda ja oma vajadusi täita. Kui toimiv rütm ja koht leitud, on juba ebamugav sellest loobuda.

See liikumatus võib aga pärssida julgust elada ehedat elu – teha seda, mida inimene enda sisimas tegelikult soovib, kooskõlas oma tõeliste väärtustega. Mugav koht süsteemis, kohusetunne töö, perekonna või kooli ees ning nendest tulenev pühendumine hoiab meid küll kindlal kursil, kui triivime läbi segase maailma. Kuid kas see kõik toob ka tõelist sisemist rahulolu?

Aeg on meie kõige väärtuslikum ressurss, mida pole laiali jaotatud just võrdsetes osades. See on piiratud ja seda privileegi tuleks ära kasutada. Neid, kes enam ei ela, on ju elavatest inimestest kordades rohkem ja isegi kahetseda nemad enam ei saa.