Soome-ugri hinge vardja: Eestis tunnen, et oleme kõik üks

Eestis on veel alles soome-ugri rahvastele omast kontakti loodusega. «Sellepärast mulle meeldib Eestis. Ma saan metsas käia,» ütleb Edina Csüllög, kes on kui vardja ehk muistse pärandi hoidja. Foto: Arvo Meeks

Sünnilinna külastamine paneb tal pea paari nädalaga valutama, sest 1,7 miljoni elanikuga Budapest on Setomaa metsade ja rahuga harjunud naisele liig mis liig. Isegi Tartu tundub ülemäära suurena. Otsekui 1990. aastatel lõunatuulega Eestisse hõljunud seeme, on filmitegija Edina Csüllög (45) juured siin kindlalt maasse surunud, nõnda et rändajaks on teda raske pidada.

Kas olete mõelnud, miks saavad linnanoortest punkarid või emod või ükspuha millise enese eripära rõhutava grupi liikmed? «See on selle tagajärg, et ei ole juurte tunnet. Tekib vajadus kuhugi kuuluda – see on lihtsalt meie loomuses,» vastab Edina Csüllög enda püstitatud küsimusele. «Väikeses kohas sa juba kuulud külasse, sul on kogukond, kus ei teki sellist kriisi, et kes ma olen ja kuhu kuulun. Linnas on elu palju raskem.»

Täna tähistatava hõimupäeva eel võtsime eestiungarlasest filmitegija Edina Csüllögiga kodulähedases Uusvada külamajas tunnikese, et rääkida soome-ugri asjadest. Teemast, mis sellele käbedale naisele on tüdrukutirtsust saadik huvi pakkunud ja millest räägib ka tema kaasprodutseeritud uus dokumentaalfilm «Rändajad», mis sel nädalal esilinastus.