Kortermaja avatud aknast paiskub väikelinna hilissuvisesse õhturahusse naisterahva kõvahäälne räusk. Esmakordsel kuulmisel tekitab see hämmeldust ja küsivaid pilke, kuid sõimu kordumine õhtust õhtusse röövib majarahvalt kodu- ja meelerahu. Mida teha, kui majas elab psüühikahäirega inimene, kes suhtub teistesse sõjakalt ning kõigi närve pingul hoiab?

«Ärge sellest küll kirjutage,» ütleb üks majaelanik, kelle õhtuid kõnealuse naise sõim saatis. Teema on ilmselgelt ebamugav. Pealegi on osal majarahval tekkinud hirm, et naise verbaalsele vägivallale võib halvemal juhul järgneda füüsiline. Pärast seda, kui naise rahustamiseks tehti ühel septembriõhtul kõne hädaabiliinile 112 ning politsei ja kiirabi olid olukorra üle vaadanud, ilmus hiljem trepikoja seinale kiri, mida tuli võtta hoiatusena.

Probleem naabritega, kes korter­elamus teiste rahu häirivad, on sama vana kui kortermajad ise. Ikka ilmub ühise katuse alla mõni elanik, kellel on ühiselu reeglitest raske kinni pidada. Lärmavale joodikule saab kutsuda politsei, kes olukorra vähemalt üheks õhtuks lahendab. Ent mida hakata peale siis, kui majarahva õhtust rahu häirib ja päeval aknast möödujaid sõimab psüühikahäirega inimene?