«Pulma ei olnudki. Tulime ära koju, vanematel oli midagi tehtud, laud kaetud ja ega rohkem olnudki,» meenutab nüüd 89-aastane Tiiu kauget pulmapäeva. «Üks vanem mees pani meid paari. Ta luges nii ilusti nagu kirikuõpetaja. Ei puudutanud riiki, ei puudutanud kedagi. Ta oskas niimoodi ära rääkida.»
Küsimusele, kas pruudil valge loor ikka oli, hakkab Tiiu naerma: «Ei olnud. Tol ajal oli see keelatud. Sõrmuseid ka ei tohtinud vahetada.» Selline aeg oli. Stalin oli küll surnud, kuid tema ajastu veel mitte. Sõrmused oma abielu kinnituseks paar siiski sai – oma vanematelt – ja nüüdseks on need juba järeltulijatele edasi antud.