/nginx/o/2023/12/01/15755826t1hd9c9.jpg)
/nginx/o/2024/11/04/16465758t1h61cb.jpg)
- Sagedamini vajatavad teenused jäävad maakonnakeskustesse alles.
- Keerulisemad protseduurid koondatakse suurematesse linnadesse.
- Ebavõrdsuse vähendamiseks on plaan tugevdada esmatasandi tervishoidu.
Eesti saab uue, viieteistkümne aasta pärast lõplikult jõustuva haiglavõrgu plaani, mis toob suuri muudatusi ka Lõuna-Eesti maakonnahaiglatesse.
2020.–2022. aastal analüüsiti praegust arstiabi korraldust projekti «Inimkeskne ja integreeritud haiglavõrk 2040» käigus. Koostati prognoosid ja tehti ettepanekuid uue haiglavõrgu plaani tarbeks.
Sotsiaalministeeriumi tervishoiuvõrgu ekspert Heli Paluste selgitas, et järgmisel aastal alustatakse haiglates pakutavate teenuste ülevaatamist. Eesmärk on kohandada neid vastavalt piirkonna inimeste vajadustele.
Teenused, mida kasutatakse sagedamini, jäävad alles ka maakonnakeskustesse. Samas keerukamad, eriarstide oskusi või arvukamat personali nõudvad protseduurid koondatakse Paluste sõnul suurematesse keskustesse, tagamaks parem ravi kvaliteet, ohutus ja ressursikasutus. «Muudatusi tehes arvestatakse kohaliku elanikkonna vanusega, sellega seotud ravivajaduste ja -mahtude ning haigla asukohaga,» kinnitas Paluste.
Lihtne on leida arste suurematesse linnadesse, samas näevad maakonnahaiglad palju vaeva, et neilegi tohtrid tööle tuleks. Uue arengukava kohaselt hakkavad maakonnahaiglad pakkuma tudengitele rohkem praktikakohti ja töövõimalusi noortele arstidele.
Mõnigi maapiirkonna elanik tunneb end praegu tallinlaste ja tartlastega võrreldes kehvemas olukorras – neil on suured haiglad käeulatuses ning kvaliteetse ravi saamiseks pole tarvis mitusada kilomeetrit sõita. «Ebavõrdsuse vähendamiseks on plaan tugevdada esmatasandi tervishoidu. Samuti parandada koostööd perearstikeskuste ja maakonnahaiglate vahel, aga ka maakonnahaiglate suhtlust piirkondliku vastutusega haiglatega Tallinnas või Tartus,» selgitas Paluste.
Samas lubati seda koostööd tõhustada ka siis, kui Tartu ülikooli kliinikumist sai maakonnahaiglate kaasomanik – nii Valga, Põlva kui ka Võrus tegutseva Lõuna-Eesti haigla nõukogus on kliinikumi esindajatel otsustav mõju. Siiski on muudatusi vähem, kui omavalitsused ja kohalikud elanikud on lootnud.
Erakorraline abi on kohapeal tagatud
Kas maakonnahaiglatesse jääb alles erakorraline kirurgiline abi, sõltub Paluste sõnul piirkonnast ja ravimahust. «Eesmärk on, et oleks tagatud erakorraline abi. Keerulisemad juhtumid suunatakse vajadusel suurematesse haiglatesse.»
Perearstid tegutsevad järjest rohkem tervisekeskustes. «Nende koormuse vähendamiseks tegelevad patsientidega järjest enam pereõed, vaimse tervise spetsialistid, füsioterapeudid ja teised meeskonnaliikmed,» selgitas Paluste.
Kuna ravivõimalused on muutunud, tuleb Paluste sõnul patsientidel järjest vähem viibida haiglaravil. Ka mitmesuguseid operatsioone on võimalik teha päevaravis ja taastumiseks pole vaja lebada haiglavoodis. Lisaks väheneb ka Eesti elanike arv.
«Seetõttu on statsionaarsete ravijuhtumite hulk viimased paarkümmend aastat kahanenud. Samadel põhjustel on vähenenud haiglas aktiivravis viibimise keskmine päevade arv. See mõjutabki haiglavoodite hulka,» selgitas Paluste. «Samas vajatakse elanikkonna vananemisega seoses rohkem järelravi, õendusabi, taastusravi ja palliatiivset ravi (sümptomeid leevendavat ravi – toim). Neid tuleks pakkuda elukoha lähedal maakonnahaiglas ja võimalusel ka esmatasandi tervishoius.»
Kuna elanikkond vananeb, on plaanis suurendada just maakonnahaiglates palliatiivravi ja õendusabi kättesaadavust. «Kohandame teenuseid eakamate patsientide vajadustega, panustame rohkem krooniliste haigustega toimetuleku ja kodulähedase ravi võimalustesse,» rääkis Paluste.
/nginx/o/2024/11/04/16465761t1h6ba7.jpg)
Hinnatud praktikabaas
Lõuna-Eesti haigla on hinnatud praktikabaas. Aastaid on vaeva nähtud, et sinna sooviksid tööle tulla arstiks õppivad tudengid, kes hiljem residentuuris olles jätkavad Võrus vastuvõttude ja uuringute tegemist.
«Kui noortel on eriala omandatud, jääbki osa neist Võrru tööle. Lõuna-Eesti haiglas on palju arste, kes töötavad nii meil kui ka Tartu ülikooli kliinikumis,» rääkis Võrus asuva haigla ravijuht Agnes Aart. Kuna enamik seal töötavaid tohtreid on noored, siis seal pensionile suunduvate arstide pärast muret pole.
Aarti hinnangul on aga Eestis kirurgilise ravi võimalusi liiga palju. «Kirurgi vastuvõtud võivad tulevikus ka Võrus väheneda. Aga praegu on meil sünnitusabi ja see on omavahel seotud operatsioonitoa ööpäevaringse tööshoidmisega. Juba mitu aastat näeme, et ka Põlva- ja Valgamaal kirurgi abi vajavad patsiendid pöörduvad Lõuna-Eesti haiglasse. Maakonnahaiglates ollakse hädas, sest kirurge on puudu ja mõnes kohas on nad liigselt valveringidega hõivatud.»
Samas tõi Aart näite, et ka sünnituste arv oli enne Valga ja Põlva sünnitusosakonna sulgemist madal. «Naistearstid olid igas maakonnahaiglas valves. Töötajatest oli puudus ja nad tegid ületunde. Rääkisin aastaid, et oleks hea teha üks sünnitusosakond kolme maakonna peale. Valved kõigis haiglates raiskasid ressurssi, sest tööd oli vähe. Nüüd naistearstide puudust enam pole.»
Aarti hinnangul peaks laiendama sisehaiguste osakondi, sest elanikkond vananeb. «Peaks jääma ka erakorralise meditsiini arsti vastuvõtt, kes suudab kõige kiiremat sekkumist vajavad probleemid lahendada ja hinnata, kas haiget on vaja edasi saata, talle esmaabi anda või kohapeal haiglas ravida. Lõuna-Eesti haigla asub kolme maakonna keskel ja logistiliselt on see kõige parem koht, kus oleks võimalik saada rohkem abi võrreldes teiste maakonnahaiglatega.»
Eesmärk on, et kohapeal oleks tagatud erakorraline abi. Keerulisemad juhtumid suunatakse vajadusel suurematesse haiglatesse.
Heli Paluste, sotsiaalministeeriumi tervishoiuvõrgu ekspert
Samas – kui näiteks Valgas abi ei saa, eelistavad paljud kohalikud elanikud sõita arsti juurde pigem Tartusse kui Võrru.
Valga haigla ravijuhi Maarja Brause sõnul on plaanis säilitada kõik Valgas siiani olnud vajalikud teenused, tõsta ravikvaliteeti ja koolitada personali.
Ka Valga haiglas pakutakse arstitudengitele õpingute ajal tööd. See eeldab aga paindlikku graafikut, sest kohale jõuavad nad enamasti pärast loengute lõppu. Sel aastal on Valga haiglasse tööle asunud mitu noort arsti. Brause sõnul tuleb leida võimalusi, kuidas saada tööle veel rohkem noori.
Brause pole seda meelt, et kirurgide valveringid võiks kaotada. «Kirurgid on suureks toeks erakorralise meditsiini osakonna valvearstile. Valga haiglas toimib graafik väga hästi. Kui arstid on olemas ja valveringe ka rahaliselt võimalik hoida, pole neid mõtet kaotada.»
Brause kinnitas ka, et voodikohtade arvu Valga haiglas vähendada pole võimalik, sest abivajajaid on palju.
«Olen arendanud koduhaigla teenust. See tähendab mugavat ravi neile, kes saavad kodus hakkama. Pole mõtet lamada haiglas, kui üldseisund on hea ja vahepeal tuleb lihtsalt antibiootikumi tilgutada. Sellisel patsiendil hoiavad arstid silma peal kodus käivate õdede kaudu,» selgitas ta. «Siiski pole enamikku statsionaarse ravi kohti võimalik asendada. Kui vanem inimene haiguse ägenedes haiglasse satub, vajab ta ikkagi klassikalist ravi.»
Põlva haigla ravijuht Pirja Sarap kinnitas, et patsientidele muutub tulevikus olukord paremaks, sest korrastatakse haigla struktuuri ja vaadatakse üle teenused.
Kõigile võrdselt
«Proovime pakkuda rohkem seda, mida patsiendid vajavad. Eesti haiglavõrk on üks tervik ja kõigile peaks olema ühtse kvaliteediga arstiabi kättesaadav, sõltumata elu- või asukohast,» on Sarapi seisukoht.
«Põlva haiglas arendame taastusravi, loome vaimse tervise meeskonda ja olulisel kohal on palliatiivravi. Teenuseid tuleb pigem juurde – näiteks vaimse tervise abi ja taastusravi. On oluline, et Põlvamaa eakad ei peaks ravil käima kodust kaugel, samas peab pakutav teenus olema kvaliteetne.»
Sarapi sõnul pole Põlva haiglasse noori arste keeruline leida, sest paljudel on seal eeskujud ja õpetajad. «Töötajate üleostmist ma ei poolda, sest näiteks minule on arstiks olemise motiiv midagi enamat kui raha. Keeruline on pigem, kuidas luua töötajale üks ametikoht, et ta ei peaks sõitma haiglate vahel. Teisalt see ehk jälle annab võimaluse võrdluseks ja arenguks.»
Ka Põlva haiglas seoses arstide pensionileminekuga muret pole. «Meie arstide keskmine vanus on 40 aastat. Pigem on probleem tugipersonali – õdede, assistentide ja abiliste – pensioniea saabumine, aga lahkujaid on siiski vähe. Kergekäeliselt me kellestki ei loobu ja pakume ümberõppevõimalusi.»