ARVED BREIDAKS ⟩ Isaks olemise mõõt

Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Kui klassiku käest küsiti, mis on elu mõte, vastanud ta: saada lapsed ja näha ära lapselapsed. Rääkisin seda lugu kunagi oma isale, kui sõidutasin teda Võru ja Tartu Ülikooli kliinikumi onkoloogiaosakonna vahet ja ta jäi sellega nõusse, sest kui surm niheleb juba selja taga, küllap on siis pisutki kosutav tunda, et oled elu mõttele pihta saanud.

Saime nendel nukravõitu sõitudel paljust rääkida. Võibolla rohkem ja sisutihedamalt kui kõigi varem koos elatud aastakümnete jooksul. Sest kui liivakell hakkab jõudma oma vooluga lõpule, näib aeg eriti kiiresti kuluvat ning korraga tundub, et kõik, või peaaegu kõik, tuleb enne viimase tera langemist ära rääkida.

Olles nüüdseks 21-aastase staažiga isa, mõtlen vahepeal, kuidas minu vanemad sel ajal elasid, kui olin ise 21 või 17 või 15 aasta vanune. Milline oli see aeg, mis ühtpidi paistab olevat kui alles üleeile, ent ometi juba nii kaugel, et tollased tunded ja arusaamad kipuvad kas ununema või muutuma liiga ilusaks, et olla tõsi.