«Olen mõelnud, et haigus tuli midagi õpetama. Õpetama, kuidas elule teistmoodi vaadata. Et enam ei saa ise midagi teha ning kõige suurem positiivsus, jõud ja usk viivadki elus edasi,» tunnistab 30-aastane pereema, kui Tõrvas tema kodus juttu ajame. Ema süles istub viiene Jacob, pereisa Venno põlvedel seitsmene Georg. «Mul on imelised lapsed, imeline abikaasa ja nii palju teisi imelisi inimesi kõrval. Mu elutahe on meeletu.»
Enne kui Sirje Vainamäe maovähi diagnoosi sai, käis ta paar aastat perearstile tervisemuresid kurtmas. Küll olid kõrvetised, küll tundis ta, et kopsud või midagi seal lähedal justkui valutavad. Aga tihti sai ta vastuseks, et tegelikult kopsud ju ei valuta ning naine saadeti koju.