Tiit Loim: vajame karastunud närve

Tiit Loim Foto: Erakogu

Kui Donald Trump teist korda USA presidendiks valituks osutus, ei paistnud maailma avalikkus olevat enam nii suures šokis kui esimesel korral, kuigi Ameerika on taas lõhestatud ja paljud pettunud. Kuna meie julgeolek on sarnaselt Ukrainale paljuski USA tegevusega seotud, ei jää nüüd muud üle kui optimismi säilitada.

Nii nagu eelmisel korral, oli neil valik pealtnäha mõistlikuma kandidaadi ja Trumpi vahel, kelle olemust vist pole isegi mõtet üritada lühidalt kokku võtta. Igal juhul ei ole sõnad nagu «tasakaalukas» või «analüüsiv» esimesed, mis pähe tulevad. Vahepeal tundus juba, et Trumpi kandidatuurist ei tohiks kriminaalasjade ja ka süüdimõistmise valguses mingit asja saada, aga selgub, et see pole probleem.

Enamiku neist kahtlustustest saab nüüd maha suruda. Selgub, et tegelikult pole ka kriminaal­karistus probleem – mingit sellist nõuet, et president ei tohiks karistatud olla või peaks olema laitmatu renomeega, ei eksisteeri.

Igal juhul on nüüd tõsiasi, et Trump on tagasi ja loodetavasti teeb see teda valinud inimestele rõõmu. Iseküsimus, kas ka pikas perspektiivis. Saatejuht Jimmy Kimmelil tuli sellest kõigest rääkides lausa pisar silma. Samas on teatav positiivne mõju muidugi juba käes. Näiteks neil, kel oli külma närvi siiani bitcoin’ide säilitamiseks digirahakotis, on nüüd pidupäev. Ja teistel tagantjärele kahetsus, aga see selleks.

Mõistetava süngusenoodi kõrval on õnneks seni asjaga kursis olevatelt inimestelt ka vihjeid, et seegi kord ei pruugi kõik kadunud olla. Trumpi sõnad ja teod ei käi antud juhul õnneks tingimata sama jalga.

Peamine muret tekitav küsimus on muidugi, mis nüüd Ukrainast saab. Sealsetel inimestel pole võimalust suurriikide otsuseid kritiseerida, nüüd on vaja saavutada kasulik kokkulepe uue administratsiooniga. Mõistetava süngusenoodi kõrval on õnneks seni asjaga kursis olevatelt inimestelt tulnud ka vihjeid, et seegi kord ei pruugi kõik kadunud olla. Trumpi käitumine on küll ennustamatu, aga külma närvi säilitamise korral pole võimatu, et pendel kaldub õnne läbi Ukrainale positiivsesse suunda ja USA ei lõpeta neile abi andmist.

Saksamaa liidri Olaf Scholzi kõne Putinile on saanud palju kriitikat ja kipub taas näitama, et mingil tasandil ei taheta kuidagi aru saada, kuidas Venemaaga käituma peaks. Kuid vähemasti on praegune USA president Joe Biden oma ametiaja viimases otsas tublisti abi andnud ja lääne raketid maanduvad nüüd ka Venemaal.

Ukrainal on jätkuvalt raske, aga kuna kaalul on nii nende kui potentsiaalselt ka NATO ja sellega meiegi tulevik, siis ei jää muud üle, kui vankumatu optimismiga edasi minna. Võib ju ka Trump teha õigeid otsuseid.