:format(webp)/nginx/o/2024/01/31/15861401t1h9323.jpg)
/nginx/o/2024/12/16/16549135t1hc5f3.jpg)
Värskas anti esmaspäeva õhtul üle Anne Vabarna nimelised omakultuuripreemiad, mille tänavu pälvisid seto kuulsate lauluemadega ühte seltsi arvatav Minna Hainsoo Mikitamäelt ja seto rõivameister Sirje Ots.
Setomaa valla poolt välja antava Vabarna preemia anti Minna Hainsoole tema panuse eest seto leelo ja pärimuse järjepideva arendamise, hoidmise ja edasiandmise eest. Minna on seitse korda valitud Seto kuningriigi sõnoliseks ehk laululoojaks. Tänavu suvel anti välja tema laule koondav raamat, milles on tema 100 valitud laulu.
«Võib ütelda, et Minna on astunud Hilana Taarka ja Vabarna Anne jälgedes. Tal on võime kohapeal laul teha ja laulda – seda ei ole paljudele antud,» selgitas leelokoori Helmine leelotaja Inara Luigas. Helmine on leelokoor, kus ka Minna ühes oma tütardega laulab.
«Me kõik võime kodus laule teha, aga temal on oskus ja võime peo peal laulda sellest, mida ta näeb,» rääkis Luigas. «Öeldakse, et selliseid andeid sünnib aastakümnete jooksul harva, aga Minna on meil olemas.»
Minna Hainsoo on sündinud 12. jaanuaril 1947 Pluitsa külas tollases Mäe vallas ja elanud seal kogu elu. Mikitamäe leelokooris Helmine on ta laulnud 1990. aastast ja olnud selle koori laululooja 30 aastat. Minna on kolme lapse ema, kümne lapselapse vanaema ja kolmeteistkümne lapselapselapse vanavanaema.
«Selline üllatus ja hea meel on ka,» sõnas Minna Hainsoo Lõuna-Eesti Postimehele. Tõsi, tunnistas proua Minna, laule on elu jooksul üksjagu tehtud ja paljud neist nii-öelda käigu pealt. Ka Seto kuningriigi sõnolise võistluse käigus.
«Hakkasime käima võistlemas ja millegipärast ma sain seitse korda sõnolise võistluse võitjaks,» rääkis ta. Laule hakkas Minna tegema puhtalt vajadusest. «Alguses ei olnud [leelokooril] laule ja see tuli vajadusest. Ega keegi mind vägisi ajanud võistlema. Ise mulle meeldis laule teha ja nii ma käisin.»
Millest Minna laulud räägivad? «Minu laulud on tulnud ikka elust. Elust enesest,» vastas ta. Vahepeal on need kiituseks, vahepeal millegi laituseks.
Milline on aga praegune aeg, kui Minna sellest laulaks? Mida praegu Setomaa elus kiita või laita? «Mina ütlen seda, et kui ma hakkasin laulma ja seto keeles kõnelema, siis oli ikkagi väga vaene aeg,» vastas Minna. «Praegune aeg on hoopiski midagi muud. Nüüd on ikka hakkajaid noori tulnud Setomaale. Mul on iga noore inimese pärast hea meel. Hea meelega vaatan, kes siin pesa punuvad. Praegune aeg on ikka parem ja kui nii edasi läheb ja hakkajaid noori edasi tuleb, siis elame veel.»
/nginx/o/2024/12/16/16549128t1h17d6.jpg)
Anne Vabarna nimeline omakultuuripreemia antakse igal aastal kahele inimesele: oma valla elanikule ning teine väljapoole Setomaa valla piire. Tänavu pälvis selle Sirje Ots Ülenurme vallast, töö eest autentsete seto rõivaste säilitamise ning pühaserättide kudumise traditsiooni taaselustamise eest.
Sirje käis 8. klassi lõpuni koolis Meremäel, kust pere kolis ära Tartusse. «Ema oli meil väga korralik kirikuinimene ja meid ei lastud küla peale aelema, vaid anti sukavardad kätte,» muigas Sirje Ots preemia kättesaamisel.
Suur osa tema armastusest seto rõivaste vastu pärineb aga vanaemalt, kellele Sirje mõtleb tänini tänutundega. «Kadunud vanaema on silma peal hoidnud sealt ülevalt, et mul see asi edeneks,» lisas ta.
Traditsiooniliselt eelnes omakultuuriõhtule hingepalve Anne Vabarna haual Värska kalmistul, kus mälestati Setomaa kultuuriloo üht suurimat kandjat.
Anne Vabarna (21.12.1877-7.12.1964) surmast möödus äsja 60 aastat. Vabarna Anne oli kirjaoskamatu seto rahvalaulik, lauluema, regivärsiliste eeposte Neio koolulaul ja Suurõq sajaq ning Peko looja. Temanimelist omakultuuripreemiat annab Setomaa vald (varem Värska vald) välja aastast 1995. Preemia suurus on 500 eurot.