Põlvamaalaste ja soomlaste sõprus tekitas elevust ka saatkonnas

Koostöölepingu sõlmimise järel algas tollase Kannuse linna kultuurisekretäri Veikko Armas Väntäneni elus huvitav etapp. Foto: Paavo Järg

Eesti ei olnud veel taasiseseisvunud, kui 1989. aasta detsembris allkirjastati Soome Kesk-Pohjanmaa maakonna Toholampi vallavalitsuse saalis Lestijokilaakso (eestipäraselt Lestijõeoru) piirkonna ja Põlva maakonna koostöö leping. Järgnevatel aastatel muutus vastastikune läbikäimine sedavõrd tihedaks, et viisasid väljastanud Soome saatkond hakkas lausa muret tundma.

Viisataotlusi kogunes enne Eesti-Soome viisavabaduse kehtestamist 1997. aastal lausa viiesaja ringis ning neid esitas saatkonnale peamiselt lepingu elluviimise eest seisnud Kannuse linna kultuurisekretär Veikko Armas Väntänen. Sestap hakkas viisasid vormistanud ametnik kahtlema, kas sellist isikut nagu Väntänen üldse olemas on. «Kui hiljem Põlvas kohtusime, tunnistas too konsulaadiametnik, et nad kahtlustasid: olen pseudoisik ja viisataotlused mingi pettus,» mainis Väntänen pöördelistele aegadele tagasi vaadates.

Aga kuidas sõprus üldse alguse sai? Järgnevat lugedes tuleb arvestada asjaoluga, et Eesti kuulus sel ajal Nõukogude Liidu koosseisu, mistõttu ei tasu imestada sellegi üle, miks pidid eestlased soomlastele esialgu kirjutama vene keeles.