Anneli Taal: ametkondade vahel ekslev inimene võib jääda abita

Anneli Taal Foto: sotsiaalministeerium

Mõelge, kui läheksite kohvikusse ja tahaksite võileiba, aga teenindaja teatab, et kohviku reeglite kohaselt võib ta teile tuua võileiva vaid komponenthaaval – valige ise, kas soovite alustada leivatükist või vorstist või hoopis kurgiviilust… Just selline on sageli inimese kogemus tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemiga. Et inimesi päriselt aidata, peame vaatama vajadusi terviklikult, mitte tükikaupa.

Paljud meist on kogenud olukorda, kus abi saamine tervisemurede või igapäevaeluga toimetulekuks muutub keeruliseks. Kuhu pöörduda, kui arsti juurde jõudmiseks on vaja transporti, aga transpordi taotlemiseks on vaja arstitõendit? Või kui haiglast saab kaasa paberite virna, millest keegi aru ei saa?

«Üksikut eakat ei saa EMOst või haiglast koju saata, sest ta ei tule seal oma igapäevaeluga toime. Koduhooldajad on ülekoormatud, hooldekodukohti pole.» «Helistasin perearstile, keegi ei vastanud. Läksin EMOsse, seal öeldi, et minge perearstile.» Taolisi lugusid on kuulnud või halvemal juhul kogenud paljud.