KIRI ⟩ Hooldekodu personal teeb tänuväärset tööd

Helme Pansionaat Tõrva vallas. Foto: Arvo Meeks

Hooldekodusse sattumine on raske nii inimesele endale kui tema lähedastele. 2024. aastal sattusin ma Helme pansionaati. Olin füüsiliselt ja vaimselt väga kurnatud ning võttis aega, enne kui üldse taipasin, mis mu ümber toimub.

Medõe sõnul nägin ma välja kui puruhaige vanake, kelle heaks peale hoolduse enam miskit teha ei saa. Kui sealt lahkusin, oli tal hea meel, et ta eksis.

Algul ei saanud ma muud aru, kui et toodi seda ja teist, anti rohtusid. Paar nädalat hiljem paigutati mind teise tuppa ja sealt alates hakkan midagi mäletama. Algas pikk tee kuni lahkumiseni Helme pansionaadist.Füüsiline seisund ja vaimne olek paranesid, lamavast haigest sai kõndiv ja endaga hakkamasaav inimene. Selles on suur osa heal ja professionaalsetel hooldusel.

Helmes oli 58 patsienti ning hooldajad teadsid kõigi kohta, mida ta vajab ja mis on tema kombed. Kas inimesest saab hooldaja, sõltub eelkõige sellest, milline isiksus ta on. Näiteks võis märgukella peale küsida ukselt: «Noh, oli midagi või?» Aga seda sai endale lubada vaid praktikant. Elukutseline tuli sisse ja küsis lahkudeski: «Kas saan midagi veel teie heaks teha?»

Eriti tähtis on lähedaste tugi. Inimesed sattuvad hooldekodusse sageli ootamatult ega suuda pahatihti oludega kohaneda. See tähendab aga ka seda, et enda paremasse seisu viimiseks ei suudeta end motiveerida. Pidevalt kostab: «Ma tahan ära, ma tahan koju!» kuni hüsteerilise karjumiseni. Hooldatav ei ole sageli võimeline mõistma, miks ta seal on ning miks ta koju ei saa. Personal püüab seda pidevalt selgitada, kuid see pidev heas toonis selgitustöö nõuab kannatlikkust.

Hooldusasutustes tuleb ette ka rõõmsaid sündmusi, näiteks sai üks patsient minu seal viibides 100-aastaseks. Kui kellelgi hooldusalustest on tähtpäev või tal on lihtsalt kõik hästi, on ka hooldajate rõõm märgatav.

Sooviksin, et inimesed teaksid rohkem hooldekodudest ja eriti hooldajate tööst, peale nende halbade juhtumite, mis meedias aeg-ajalt tähelepanu pälvivad. Avaldan siirast tänu Helme pansionaadi Kooli 10 maja personalile, juhtkonnale ja Helme kirikuõpetajale.

Arvo Tuisk, Helme pansionaadi endine elanik