«Mina, vanamees, elan hästi.» Unistus taskukohasest hooldekodust hakkab käest libisema

Ristipalo pansionaadi elanik Elmu Rämman mängib akordionil korra päevas või üle päeva. Tema kõrval seisab pansionaadi juhataja Maarika Loodus. Foto: Arved Breidaks

Ristipalo pansionaadi 76-aastane elanik Elmu Rämman ei lase end pikalt paluda, tõmbab voodi kõrvalt akordioni sülle ning võtab viisijupi üles. Ta mängiks veel, kuid tahab näidata, kuidas õunamärki kandev tahvelarvuti samuti akordionimuusikat esitab. Elmu muretuna näiva elu kohale koguneb aga üha tumedamaid pilvi, sest Eesti vanakeste napist pensionirahast muutub hooldekodukoha eest tasumine üha raskemaks.

Mis sellel elu viga? Oleks põlved terved, ma ei oleks siin,» ütleb Põlvamaal Räpina lähistel pansionaadis kaks aastat elanud Elmu. Tema ütlus peegeldab paljude hooldekodus elavate inimeste kahetisi tundeid: elul hooldajate käe all pole viga, ent kui oleks noorem või tervem, elaks parem kodus.

Rämman on pärit Lämmijärve rannalt Mehikoormast. Lapsed on kodukandist lahkunud, mistõttu sai paar aastat tagasi jätkatud elu Ristipalo pansionaadis. «Mina, vanamees, elan hästi. Mis elul viga? Elu on ilus,» lausub ta.