Jaan Rapp: aeg enda eest seista

Jaan Rapp Foto: Arvo Meeks

Pärast USA presidendi Donald Trumpi eelmise nädala telefonikõnet Venemaa juhile Vladimir Putinile pole maailm enam endine. Vähemalt mitte kurjuse impeeriumi naabruses asuvate riikide jaoks.

Võib ju vastu väita, et midagi erilist pole juhtunud. Isegi ametlikud rahukõnelused Ukrainas toimuva verevalamise lõpetamiseks pole ju veel alanud, ammugi on veel liiga vara rääkida, mis tingimustel rahu sõlmida.

Ometi teatas USA kaitseminister Pete Hegseth eelmisel nädalal, et kogu Ukraina territooriumi vabastamine ja riigile NATO-liikmesuse andmine ei ole realistlikud eesmärgid. Kui need avaldused Euroopas häirekelli kõrvulukustavalt tööle ei pane, siis mis seda üldse teeks? Tõsi, samas ei välistanud Hegseth Ukrainale tuumarelvade andmist ning ütles, et see on president Donald Trumpi otsustada.

Trumpi meel on aga muutlik. Seda ehk mitte küll mõnedes kristlikes põhiväärtustes, mida ta endiselt kaitsvat näib. Küll aga kõiges, mis puudutab maailmapoliitikat. Michael Wolffi raamat «Tuli ja raev. Elu Trumpi Valges Majas» pakub hirmutava sissevaate sellesse, kuidas käis USA valitsemine Trumpi esimesel ametiajal. Ja siis jättis Valge Maja peremees praegusega võrreldes veel palju stabiilsema mulje.

Maailmapoliitikas toimuv on jõudnud faasi, kus kogu Euroopa Liit peab olema valmis panustama oma kaitsesse vähemalt viis protsenti sisemajanduse koguproduktist.

Kindlasti ei saa aga Trumpile pahaks panna seda, et ta juba aastaid tagasi kritiseeris Euroopa riikide leiget panustamist NATO ja sedakaudu ka maailma julgeoleku heaks. Paljude Euroopa Liidu riikide saamatus kas või Ukraina toetamisel on olnud lihtsalt piinlik. Äsjasel Müncheni julgeolekukonverentsil tunnistas ka Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen, et Euroopa on liiga pikalt oma julgeolekut teistele delegeerinud.

Kui aga Sky Newsi ajakirjanik Yalda Hakim küsis, kas von der Leyen nõustub Donald Trumpi nõudmisega, et Euroopa peab kaitsele kulutama viis protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT), ütles Euroopa Komisjoni president üpris ümaralt, et esmatähtis on praeguste suurte sõjaliste võimelünkade täitmine.

Ta lisas, et soovitab fiskaalreeglite leevendamist liikmesriikidele selleks, et need saaksid rohkem kaitsele kulutada. Samuti olevat Euroopa Investeerimispangal kavas muuta oma laenamispraktikat, et sealt saaks raha kaitsealgatustele.

Esialgu on need vaid sõnad. Kui neile järgnevad ka teod, mõjutab see kindlasti võimalikke rahukõnelusi Ukraina tuleviku üle. Ent me ei pea muretsema ainult selle vapra rahva, vaid ka endi pärast. Maailmapoliitikas toimuv on jõudnud faasi, kus kogu Euroopa Liit peab olema valmis panustama oma kaitsesse vähemalt viis protsenti SKTst. Euroopal on aeg enda eest seista!