Peep Leppik: keeltega ei eputata. Kui, siis mõtlemisvõimega

Peep Leppik Foto: Mari Leppik

Pean ennast üsna suureks lugejaks. Tõrva raamatukogu andmetel olen viimase kahe ja poole aasta jooksul lugenud raamatuid kaanehinnas arvutatult ligi seitsme tuhande euro eest – olgu see välja toodud üha leviva eneseupitamise seisukohalt. Minu eas ei loeta enam romaane, vaid silmaringi laiendavaid raamatuid.

Kuna aastavahetusel tabas mind, vanameest, mingi viirus, ei saanud ma minna raamatukogusse, vaid vaatasin ringi raamaturiiulitel kodus ja leidsin sealt 1991. aastal ilmunud Johan Kõpu sarja «Mälestuste radadel» – neli raamatut, kokku ligi 850 lehekülge tihedakirjalist teksti. Polnud neid varem lugenud. Ajaloolane, usuteadlane ja haridustegelane Johan Kõpp (1874–1970) on Eesti kultuuriloos tuntud nimi, kuid väärtuslik on vahetu kontakt tema mõtetega. Hiljem selgus, et linnaraamatukogus neid Kõpu raamatuid polnudki.

Kaua maailmas elanud inimesena märkan, et ka keskealised ning sealhulgas isegi teadlased tunnevad halvasti olusid, kus nad ise pole elanud. Näiteks kõik see, mis seotud Juhan Smuuli ja 1949. aasta küüditamisega. Isegi ajaloolased pidasid Smuuli «küüditajaks». Stalinlik süsteem toimis äärmiselt kavalalt – meile ju anti teada, et isegi 1940. aasta niinimetatud juunipööre ja Eesti liitumine Nõukogude Liiduga «sai teoks tänu eesti töörahvale ja tema tarkade juhtide tegevusele».