Moosimaterjali võib kasvatada ka lillepeenras

Riita Aader (keskel) seemnehuvilistele selgitusi jagamas. Foto: Ülle Kübarsepp/Valgamaalane

Otepää naisselts korraldas seemnepäeva, tegu oli esimese taolise ettevõtmisega.

 
Päike veab taevakaarele järjest kõrgemaid poognaid ning potipõllumehe põue on pugemas rahutus. Seega pole põhjust imestada, et Otepää naisseltsi eestvõttel korraldatud esimesel seemnepäeval kuuldud tarkuseterad kukkusid viljakale pinnasele: huvilisi jätkus nii ostma kui pärima.

Naisseltsi esinaine Riita  Aader, kes lõpetanud Räpina aiandustehnikumi, oli 7. veebruaril toimunud teabepäeval tarkuseterade põhikülvaja.

Kuna pidevalt tuleb juurde nii uusi köögivilja- kui ka lillesorte, siis palju pidigi just neist rääkima. Aader ise püüab koduaias kõiki uusi sorte enne katsetada, kui midagi müügiks soovitab. Igapäevaselt töötab naine Anni Butiigi käsitööpoes, kus muu hulgas pakutakse müügiks ka seemneid.

Teabepäeval võis vaadata-katsuda seemnest kasvatatud kartulit ning maitsta Himaalaja jalglehe viljadest valmistatud moosi. Viimatinimetatu puhul peab kindlasti märkima, et taime seemned on mürgised, seepärast tuleb need enne moosi keetmist eemaldada.

Palju huvitavat teadis Aader kõnelda füüsalist, millest hakatudki viimasel ajal jälle rohkem rääkima. Füüsal on tegelikult vana köögivili, mis nüüd taasavastatud. Üheaastase taime mahlased viljad võivad oma värvilt olla olenevalt sordist kas kollased, oranžikaspunased või lillad ning maitseomadustelt kas maasika- või ananassimaitselised.

Naisseltsi juhi sõnul on eriti eksootiline rosinfüüsal, millel kõrge suhkrusisaldus. Pärast selle viljade kuivatamist saadud rosinad ei jäävat maitseomadustelt alla isegi viinamarjast pärinevatele.

Füüsali viljadest saab veel valmistada moosi ja kompotti, aga neid võib tarbida tooreltki. Peale heade maitseomaduste on füüsali viljad ammust aega iluaianduses tuntud hiina laternate nime all. Meie vanaemad seadsid neid talvel vaasidesse. Füüsalit ongi meie oludes seni ilmselt rohkem ilutaimena kasvatatud kui köögis kasutatud.

Üks korralik aiamaalapp ei saa kindlasti läbi korraliku porgandipeenrata. Ajast aega on ikka kasvatatud varajast, keskvarajast ja hilist ehk säilitusporgandit. Paljud sordinimedki põlvest põlve pähe kulunud, ent Aaderi sõnul elab vana hea porgandki üle uusi positiivseid muudatusi.

Aretatud on näiteks erinevatele muldadele sobivaid sorte ning samuti on olemas tüütu porgandikärbse vastu resistentne sort «Maestro». Väikelastega perede aialapile soovitab seemnepäeva organiseerija porgandisorti, millel puudub puine südamik. Mida väiksem südamik, seda maitsvam ja toitaineterikkam ju porgand on.

Kurgisortidest tekitasid elevust sordid «Adam» ja «Eva». Taheti teada nii nende ühiseid kui erinevaid omadusi. Naisseltsi juhi jutust selgus, et «Adam» on hea lühikeseviljaline sissetegemise kurk ning «Eva» jälle hea salatikurk, mida värskelt tarbida.

Kokkuvõtteks täiendavad mõlemad sordid kenasti teineteist: üht võiks eelkõige tarbida värskelt suvel ja teist konserveeritult talvel.

Aaderi sõnul on aiandushuvilised viimastel aegadel katsetanud koduaedades palju erinevaid salatisorte. Klassikalisele lehtsalatile pakub head vaheldust näiteks rukola ehk põld-võõrkapsas, mis sisaldab palju C-vitamiini ja rauda ning mille maitse on veidi sinepine ja mõrkjas – olenevalt sordist võib see olla isegi pähklimaitseline.

Noori rukolalehti soovitatakse vürtsiandjana teiste salatite lehtede sekka poetada. Hästi sobib rukola kokku ka šampinjonide ja Parmesani juustuga.

Parajat segadust põhjustavad sageli lilledele aegade jooksul pandud erinevad nimetused. Heal lapsel olevat ikka mitu nime, ent hobiaedniku ajavad need vahel ikka segadusse küll.

Aader rääkis näitena loo sitsilille kohta. Noore aedniku kasvuhoonet olla külastanud vanem külamemm, kes nõudnud sitsilille taimi, ent müüja arvanud, et tal neid polevat. Alles siis, kui järjekindel memm viidanud selgelt just nemeesiate poole, saadud selgus majja.

Nii tuntakse veel teisigi suvikuid erinevate nimede all: peiulill ehk tagetes, vilt-ristirohi ehk hõbeleht ehk viltleht, pruudisõlg ehk tsinnia, suvi-leeklill ehk suvifloks. Ja see nimekiri pole lõplik.

Riita Aaderi sõnul on väga tähtis, et külvid oleks tehtud kvaliteetsetest seemnetest, mille aegumistähtaeg möödas pole. Just korralik seemnematerjal ja vajalikud lisateadmised tagavadki taimede tugevuse.