Rännak viis Vastseliina koolipere minevikku

Elevust tekitas liikumisvahetund osavust nõudvate rahvamängudega. Foto: Indrek Noorsalu

Tänavust emakeelepäeva tähistati Vastseliina gümnaasiumis tavatult: koolimaja täitus eri ajastute riietusstiilis õpilaste ja õpetajatega ning igasugune nutindus – nii telefonid, kellad kui ka arvutid – oli selleks päevaks unustatud.

Ajarännak saja aasta tagusesse kooliellu oli üks Vastseliina hariduselu 300 aasta tähistamise üritustest, veebruaris toimunud hariduselu konverentsi ja avatud näituse «Koolielu muutuvas ajas» jätk. Kui konverents ja näitus olid teooria, siis vanaaja koolipäev praktika.

Ajastukohast riietumist kõige suuremaks väljakutseks pidanud korraldusmeeskonna kartused osutusid asjatuks, sest enamik õpilastest tuli ideega kaasa. Kogu koolipäev möödus ajastu vaimus.

Kui mõnes eesti keele tunnis kirjutati etteütlust ja otsiti Aaviku uudissõnadele tähendusi, siis rehkendamine avas õpilaste silmad mõõtühikute maailmas: süldades ja tollides, jalgades ja puudades arvati kokku ja maha, arvelaual õpiti arvutama. Õhinal püüti ilukirjatundides sule ja tindiga kirjutada ning mõnigi laps pidi tõdema, et sedasi oli käekiri ilusam.

Kombekasvatuse tunnid avasid tavad, mis umbes sada aastat tagasi oli lubatud ja mis mitte: tantsuõhtu etiketist ja teretamisest kombeka tütarlapse ja noormehe vahelise suhtlemiseni ajal, mil sügavalt silmavaatamine oli taunitud. Liikumisõpetuse tunnid elustasid võimlemise ja püramiidide tegemise.

Ainetundides tutvustasid õpetajad koolis aegade jooksul kasutatud karistamisviise. Nii mõnigi pidi oma rahutust maandama põlvili hernekotil, nurgas seistes või tunda saama kaardikepiga sõrmede pihta «löömist».

Ajastu hingust tekitasid ka peaaegu kõik vahetunnid. Paarikaupa tuli kõndida koridoris ringiratast, kõrvuti suured ja väikesed. Elevust tekitas liikumisvahetund osavust nõudvate rahvamängudega ja muusikavahetund, mil muusikakooli puhkpillide, kannelde ja viiulite ansamblid rõõmustasid kuulajaid.

Kördivahetund tekitas nii mõneski õpilases umbusku, kas sel päeval üldse midagi süüa kõlbabki, kuid kartuli-tangupuder hapukapsasalatiga hajutas hirmu.

Päeva olulisim tähelepanek oli, et koolimaja oli harjumuspäratult vaikne. Ajaloohõngu kumas ka laste rolliesitustelt. Viisakamaid lapsi kui sellel päeval meie koolis pole olemas: ikka «tere» ees ja taga, lugupidavate lisanditega proua ja härra. Klassiruumid olid tühjad, kõnniti ringi väljapeetult ja tormakamaid kaaslaseid korrale kutsudes. Nutiseadmetest ei tuntud puudust, mis annab ka edasiseks mõtlemiseks ainest: kuidas muuta koolipäevad nutivabadeks.