Varjupaika sattunud koera kiibi kontroll tõi üllatuse

Koer Ija varjupaigas Foto: Varjupaikade MTÜ

Varjupaikade MTÜ jagas lugu ühest Võru varjupaigas hiljuti tehtud avastusest.

Võrus märgati üht hulkuvat koera esimest korda juba möödunud aasta suvel. Sellest ajast saati näitas ta iga natukese aja tagant oma nägu ja kadus siis taas. Koera hakati kutsuma Võru linna fantoomiks, sest inimesi ta endale ligi ei lasknud.

Üle-eelmisel nädalal ühel hilisõhtul näitas fantoomkoer end taas. Kuid sel korral ei saanud varjupaiga töötaja Henry enam rahu ning otsustas koera kinni püüda.

See ei olnud lihtne ülesanne, sest koer ei tahtnud Henryt sugugi ligi lasta. Lõpuks õnnestus loom kätte saada püügipuuri abil, kuhu oli tema jaoks toitu pandud. Tubli varjupaigatöötaja sai koju alles varahommikul kell viis.

Järgmisel hommikul, kui koer oli veidi kohanenud, selgus, et loom on kiibistatud. Tänu sellele tuli ka lõpuks välja, millised uskumatud seiklused tal selja taga on.

Selgus nimelt, et tegemist on Läti kiibiga. Seetõttu pöörduti abi saamiseks sealsete kolleegide poole. Õnneks oli kiip registreeritud ka Läti lemmikloomaregistris ja omanikku sai teavitatud, et tema koer on leitud.

Tuli välja, et koer oli 2024. aasta suve alguses end Lätis aia alt välja kaevanud ja plehku pannud. Tegelikult kaevas end aia alt koos välja pere kaks koera, kuid üks neist õnnestus üsna pea kätte saada. Teine aga jäi kadunuks. See kõik toimus 151 kilomeetri kaugusel Võrust.

Kuidas koer Võrru rändas ja kus ta täpsemalt kõik need kuud viibis, millest toitus ja kuidas talve üle elas, jääbki müsteeriumiks. Tegemist on kolmeaastase koeraga, kel nimeks Ija.

Koeral oli endiselt küljes kaelarihm, millega ta plehku pani. Omanikud otsisid lemmikut kohe pärast tema kadumist väga aktiivselt. Sotsiaalmeedias olid kuulutused üleval ja iga vihje peale mindi kohale otsima, aga kui juba mitu kuud oli möödunud ja ka vihjeid enam ei tulnud, ei osanud nad enam isegi loota, et oma neljajalgse sõbraga taas kohtuvad.

Kohe, kui omanikud said telefonikõne, et koer on Eestis varjupaiga hoole all, hakkasid nad Võru poole sõitma. Mõistetavalt oli Ija uuest olukorrast ehmunud ja varjupaiga töötajatega koos boksist välja tulla ei julgenud. Peremehega läks ta aga kohe hea meelega kaasa.

Pere oli natuke mures, kas koer ikka kodu ära tunneb ja neljajalgset paarilist veel mäletab. Õnneks tundsid vanad sõbrad teineteist kohe ära. Nüüd on kaks usinat kaevurit taas suurimad semud.

Tegemist on väga südantsoojendava looga, aga siin on ka õpetlik pool, mis võiks innustada igat loomaomanikku oma neljajalgset ära kiibistama.