MÕTISKLUS ⟩ Jaanus Eensalu: ülestõusmispüha kutsub hinge täitma ligimesearmastusega

Jaanus Eensalu Foto: Margus Ansu

Meie, inimeste ülestõusmine toimub igal hommikul – ja õhtuks me väsime. Igal hommikul, kui silmad avanevad ja keha ärkab, toimub mitte ainult liha ja luu, vaid kogu olemuse ülestõusmine unest, milles puudub teadlikkus. Me tõuseme, nagu tõusis kord inimene, kes oli loodud Jumala näo järgi – ärkame taas selleks, et elada, hingata ja kanda endas midagi jumalikku.

Ent päev on pikk ja maailm, mille sees liigume, väsitab. Õhtuks vajume taas põrmu, millest oleme võetud, ja ootame uut algust, uut valgust.

Nõnda kordub rütm, mille Jumal maailma loomisel käivitas: valgus ja pimedus, töö ja puhkamine, tõusmine ja langemine. See igapäevane ülestõusmine ei ole pelgalt füüsiline – see on ka vaimne meeldetuletus, et meis kõigis peitub Jumala pale. Iga hommik on uus võimalus peegeldada seda palet maailmale, olla loov, olla õnnistuseks. Ja kui õhtu saabub, jääb meist järele üks päev, mis oli meie vastus Loojale – kas see oli tänu, kas see oli armastus? Sest inimene – meheks ja naiseks loodud – ei kanna üksnes elu, vaid ka kutset olla Jumala kohalolu kaja ajas ja igapäevas.

Nagu on öeldud Vana Testamendi Esimeses Moosese raamatus – Jumal loob ja õnnistab maailma: «Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema; ta lõi tema meheks ja naiseks.»

Pered, lapsed, naised ja mehed soovivad pidu. Andkem neile värvilisi mune koksida, kohupiimakooki ja külluslikku lihapraadi, sest on pikk nädalavahetus. On see siis pulm või jõulud – ei, see on kevadine lihavõttepüha. Lihavõtted on kui sügava hingetõmbe järel väljaöeldud rõõmuhüüd – aeg, mil elu ise tuleb lauale, värviline, lõhnav, rikkalik. Meie ihud ja hinged, mis on pikalt oodanud ja vaikinud, saavad nüüd maitsta küllust. Paastu vaikusesse on kogunenud igatsus – mitte ainult toidu, vaid ka uue elu järele.

Nüüd, kui kevad toob valguse ja ülestõusmise sõnumi, tõusevad ka pered koos laua ümber, tõuseb rõõm, tõuseb armastus. Värvilised munad, mida koksitakse, on rohkem kui lihtsalt mäng – need on väikesed märgid elu võidust surma üle, lapsemeelseks muudetud tähised igavesest kevadest. Kohupiimakook ei ole ainult magustoit, see on kodu lõhn ja ema käte puudutus. Lihapraad ei ole ainult toit, vaid jagatud küllus, mis räägib: «Sa ei ole üksi.»

Ja kuigi see pole pulm ega jõulud, on see justkui nende mõlema sosin – rõõm ja lootus, sünd ja ülestõusmine. Lihavõtted, mida rahvasuus nii maalähedaselt ja südamlikult kutsutakse, ongi elu enda püha – maa ärkamine, ihu rõõm, hinge kergendus. Sest vahel ongi filosoofia lihtne: elu on ilus, kui seda jagada.

Lihavõtted, mida rahvasuus nii maalähedaselt ja südamlikult kutsutakse, ongi elu enda püha – maa ärkamine, ihu rõõm, hinge kergendus. Sest vahel ongi filosoofia lihtne: elu on ilus, kui seda jagada.

Käes on kristlaste – ristiinimeste – aasta suurim püha ja rõõmupäev. Kõik inimesed võivad ja tohivad juubeldada, kiites Issandat, sest Õnnistegija on surnuist üles tõusnud. Ta on avalikustanud ja vabastanud inimkonna patust ning võitnud surma ja põrgu võimu.

Ülestõusmispühadel on auväärne ja südamlik tervitus: «Kristus on üles tõusnud!». Ja sellele vastatakse: «Ta on tõesti üles tõusnud!» Paastuaeg on lõppenud ning nüüd kaetakse pidulauad, meid ootavad rikkalikud road ja armastuses jagatud aeg. Nõnda on seda rahvasuus alati nimetatud – ikka lihavõtted.

«Mina olen A ja O,» ütleb Issand Jumal, «kes on ja kes oli ja kes tuleb, Kõigeväeline. Ma olin surnud, ja ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed.»

Ülestõusmine on kui valgus. Ülestõusmist on sageli kujutatud kui elu võitu surma üle. Patu uimas magamine on vastand ärkamisele – ärkvelolekule, valguse tajumisele ja nägemisele. Ausus on nagu ere päikesepaiste, mis esialgu pimestab silmi. Kuid kui viibime valguses piisavalt kaua, harjub meie silm ja me hakkame nägema värve ning kogu ilmamaa ilu.

Valgus ja ülestõusmine on tõelised imeteod. Kas valgusesse ja ülestõusmisse uskuda või mitte, jääb igaühe enda otsustada. Ent tõdeda tuleb, et pühapäev ja Pühakiri on aususe ja headuse mõõdupuud, mida võib kogeda pühapäeviti kirikus käies. Ülestõusmine ühendab mineviku, oleviku ja tuleviku – une, päevavalguse ja head kavatsused. «Ärka üles, kes sa magad, ja tõuse üles surnuist, siis särab sulle Kristus!»

Jaanus Eensalu graafiline töö «Teisel on kaks – Andrease ja Jaanuse ordinatsioon» Foto: Jaanus Eensalu

Uue Testamendi Markuse evangeeliumis räägitakse Jee­suse ülestõusmisest nõnda: «Aga kui Jeesus nädala esimesel päeval vara oli üles tõusnud, näitas Ta end esmalt Maarja Magdaleenale, kellest Ta oli seitse kurja vaimu välja ajanud. Too läks ja kuulutas seda neile, kes olid olnud koos Jeesusega ning kes leinasid ja nutsid. Kuid nemad ei uskunud, kui kuulsid, et Jeesus elab ja et Maarja oli Teda elusana näinud. Seejärel ilmus Jeesus teisel kujul kahele teekäijale, kes olid teel maale. Ka nemad kuulutasid teistele, aga neidki ei usutud.»

Viimaks ilmus Jeesus üheteistkümnele jüngrile, kui nad lauas istusid, ja sõitles nende uskmatust ning kõva südant, et nad ei olnud uskunud neid, kes olid Teda näinud pärast ülestõusmist.

Ja Jeesus ütles neile: «Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi kogu loodule! Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka. Uskujaid saadavad aga järgmised tunnustähed: minu nimel ajavad nad välja kurje vaime, räägivad uusi keeli, tõstavad paljaste kätega üles mürkmadusid ja kui nad joovad midagi surmavat, ei kahjusta see neid; haiged, kellele nad panevad käed peale, saavad terveks.»

Ning see ülestõusmise lugu lõpeb evangeeliumis sõnadega: «Kui Issand oli nendega rääkinud, võeti Ta üles taevasse ja Ta istus Jumala paremale käele. Jüngrid läksid välja ja kuulutasid kõikjal, ning Issand toetas neid ning kinnitas nende kuulutust tunnustähtedega.»

Mõtisklus ja küsimus südamele. Mida siis mõelda või öelda? Mõtiskle hetkeks – miks oled siin maailmas? Millist tähendust omab Jeesuse ülestõusmine tänapäeva inimese jaoks, sinu jaoks? Kas see võiks olla üleskutse järelemõtlemiseks oma elu, suhete ja eksimuste üle? Andeks palumiseks ja oma elu parandamiseks? Kahetsus ja igatsus.

Me tahame, et Jumala sõna meid isiklikult kõnetaks, et Jumal just mind puudutaks. Vastasel juhul me ei mõista ega saa uskuda. Kui Ta just mind ei puuduta, siis ma ei usu? Mõned meist ütlevad: «Ma olen proovinud, aga Ta ei ole mind kõnetanud. See tähendab, et see ei ole tõsine teema.» Ja nii tähistatakse püha välise ilu ja maise külluse pärast. Pole vahet, kas värvime mune või teeme aias lõket – oluline on, et saab hästi süüa.

Alustame väikesest: südametarkusest, ausast haridusest, hoolimisest oma kaasinimestest. Siis sünnib lootus saada vaimutoitu ja jagada seda, mida meile on antud.

Võibolla tunduvad need read karmid, aga peame küsima: kas ma valin pühapäeval teekonna kaubanduskeskusesse või kirikusse? Ent küsigem siiralt! Sest see on tänapäevane ülestõusmine – ärkamine argipäevas. Meie igapäevane ülestõusmine on lihtne: me tõuseme hommikul, meile meeldib olla ärkvel; meeldib olla tööl, meeldib olla kodus; meile meeldib, kui meid kuulatakse; meeldib, kui meilt küsitakse, mida me õhtusöögiks tahaks või mida me õhtul joome.

Meie kodu ja söök on sageli võetud laenuga, intressidega – ja taevane kodu ega eluleib ei tundu meid puudutavat. Meie armastus on justkui hooajakaup – lühiajaline ja allahinnatud.

Aga sügaval südames loodame kõik elada hästi – kaua, tervelt, tähendusrikkalt, rõõmus ja armastuses. Ehk peame selleks midagi enamat tegema. Võib­­olla tuleb hingetühjus täita millegi suuremaga – näiteks ligimesearmastusega – ning astuda samme taevase kodakondsuse poole. Siit tuleb kutse pöördumisele ja ligimesearmastusele.

Alustame väikesest: südametarkusest, ausast haridusest, hoolimisest oma kaasinimestest. Siis sünnib lootus saada vaimutoitu ja jagada seda, mida meile on antud. Jeesus on andnud meile oma ihu ja vere sakramendi meie vaimulikuks toiduks. Et me seda vastu võtaksime, sööksime ja jooksime – ning nõnda Temaga üheks saaksime. Nii nagu meile kallite inimeste puhul – me ei peaks mõtlema ainult sellele, mida nemad meile annavad, vaid tundma rõõmu ka koosolemisest.

«Armasta oma ligimest nagu iseennast.» Hoia oma südames õiguse vaikus, tagasihoidlikkus, keskendumine, siirus ja armastus. Kristlastena teame omast kogemusest, mida võib maa peal tänu Jeesuse ülestõusmisele sündida – nii meie paremad kui halvemad elumuutused. Tänu Jeesuse ülestõusmisele on meil igavene elu. See on parim, mida Jumal saab meile pakkuda.

Kristus on surnuist üles tõusnud! Oma ülestõusmise väes on Ta meie keskel kogu oma jumaliku ja inimliku olemusega. Ta on siin – alati meiega –, et vabastada meid hirmust ja murest. Ta on siin, et andestada meie eksimused, anda rahu meie südamesse ja muuta kurbus rõõmuks. Ta on siin, et õnnistada meid.

Soovin häid pühi kõigile ja rõõmuga ülestõusmist igal hommikul! Palvetage: Issand, valgustagu Su tõde meid. Ava meie silmad, et näeksime Sinu kirkust. Issand Jeesus Kristus, ülestõusnud Lunastaja, vala meie peale oma eluvalgus. Tule ja ela meie keskel, et me võiksime Sinus leida elu, lootuse ja armastuse. Aamen.