Kirjanik Andris Kalnozols: Saan nii vabalt ringi hulkuda, sest minu juuresüsteem on nii tugev

Läti kirjanik Andris Kalnozols astub teisipäeval üles Prima Vista kirjandusfestivalil Valgas. FOTO: Erakogu Foto: Erakogu

Andris Kalnozols on Läti kirjanik ja näitekirjanik, kellel on eesti keeles ilmunud Lätis edetabeleid ning lugejate südameid vallutanud romaan «Kalender on mu nimi» (Postimehe kirjastus, tõlkinud Contra). Kalnozols esineb 29. aprillil kirjandusfestival Prima Vista Valga kultuurikeskuses ning 6. mail Tartus Tartu linnaraamatukogus.

Rääkige palun alustuseks, kuidas sai ühest läbi ja lõhki teatriinimesest ühtäkki romaanikirjanik.

Töötasin 2009. ja 2010. aastal Saksamaa suurima lõbustuspargi Europa Park marionett-teatris. Veetsin päevi koos akrobaatide, klounide, printsesside ja võluritega. Mängisin kahe aasta jooksul 1200 etenduses. Kui Lätti naasin, ei suutnud enam ennast laval ette kujutada. Teatrist ära minna ei tahtnud, seepärast hakkasin režiid tegema ja ise näidendeid kirjutama.

Minu esimene kirjapandud ja lavastatud näidend kannab pealkirja «Parim inimene Tahkurannas». See on Eesti poisist Madisest, kes asub Tallinnast teele Mongooliasse, aga eksib ära ja satub Tahkuranna külakesse, kus talvitub pisikeses tööriistakuuris. Selle näidendi ja etenduse eest sain oma esimesed auhinnad ja magistrikraadi režii erialal. Aitäh!

Kirjandusfestivali Prima Vista tänavune teema on «Raamat kui paik, paik kui raamat». Kuidas valite endale paiku, kus teil on hea kirjutada? Ning teisipidi: kuidas valite paiku, millest kirjutada?

Ma ei tööta kodust. Seda oleks raske teha, kui võtta arvesse, et olen hulkur. Elan teel, kirjutan raamatukogudes. Praegu töötan Kaunase Ažuolino raamatukogus ja üürin toakest kloostris. Kui tunnen, et see koht on end minu jaoks ammendanud, hüppan autosse ja liigun edasi. Ei tea veel kuhu. Usaldan juhuseid, kokkulangevusi ja märke, mida teel näen. Nii on mul õnnestunud kohtuda väga tähtsate inimestega, kellel on määratud hiljem minu teoste tegelasteks saada. Nii olen sattunud geograafilistesse punktidesse, millest on saanud inspiratsiooniallikad kohtadele, mida kirjeldan.

Kas igapäevamürast on raske end välja lülitada, et kirjutamisprotsessi süveneda? Mis on need tegurid, mis võivad kõige rohkem häirida või kirjutamist katkestada? Kas hoiate enda raamatu kirjutamise ajal teistest raamatutest kaugele?

Kõige parem on massi sulanduda, seepärast meeldib mulle töötada avalikes raamatukogudes. Tihti kuulan kirjutamise ajal muusikat. Ja selle asemel, et teiste teoste lugemisest ja mõjutustest hoiduda, loen nii palju kui võimalik. Sest mida rohkem olen läbi lugenud, seda väiksemaks jääb võimalus kedagi kopeerida. Algajate teostes võib tavaliselt märgata mõjutusi neist kolmest teosest, mida nad on oma lühikese loova elu jooksul lugenud. Selline see matemaatika on.

Siit edasi minnes võiks küsida teise esikromaani «Kalender on mu nimi» kohta, mille peategelane seikleb samuti ühe kindla paiga piires. Tema piirid ei ole mitte ainult füüsilised linnapiirid, vaid teda kammitsevad ka tema enese sisemised piirid. Rääkige natuke lähemalt selle tegelaskuju sise- ja välispaikadest.

Juba näidendi «Parim inimene Tahkurannas» ajast on mul olnud kiiks luua võimatult hea inimese kuju. Sellist naiivselt absurdset tegelast. Kalendris olen selle realiseerinud nii täiuslikkuseni kui oskan. Ja nüüd see tegelane elab edasi koos minu ja lugejatega. Koos kohtadega minus, mida on võimalik parandada.

Romaanis satub Oskar Kalender Vanasse Haiglasse, pankrotis mööblivabrikusse Tulevik ja veel teistesse hüljatud kohtadesse ning puhub neisse uue elu sisse. Olen veendunud, et ma pole ainuke, kelles on selliseid hüljatud ja pankrotis kohti, kuhu tasuks värsket õhku sisse lasta.

Selles romaanis on ka üks eestlasest tegelane. Kuidas see eestlane läti kirjaniku raamatusse sattus? Kas eestlased satuvad teie loomingusse tihti?

Mulle meeldivad naabrisuhted. Lapsepõlves olid mul sõbrad lähematest paneelmajadest. Need sümpaatiad mentaliteedilt lähedaste inimeste vastu on ainult kasvanud. Kalle prototüüpi märkasin Riias. Puujala ja poni mõtlesin juurde, aga nimi on päris ja räägitakse, et ta olevat tõepoolest mingi Eesti ajalehe peatoimetaja olnud.

Näidendiga «Parim inimene Tahkurannas» on päris amüsantne lugu. 2012. aasta lõpus, kui töötasin diplomitöö näidendi kallal, juhtusin Tallinnast Riiga sõitma. Peatusin Tahkurannas, läksin poodi saiakesi ostma ja nägin kohalikku ajalehte Oma Leht. Võtsin kaasa.

Esilehel oli foto kõigi tol aastal sündinud lastega. Ja foto all nende nimed ning perekonnanimed. Lugesin kokku, et fotol on üks laps vähem kui pildiallkirjas nimetatud. Madis Suvisild oli kirjas, aga fotol teda ei olnud. Ja siis ma otsustasin, et temast saab minu näidendi peategelane. Kogu tegevuse tõstsin Tahkuranda. Ülejäänud nimedki võtsin selle foto beebidelt. Praegu on nad juba teismelised. Aitäh Madisele, Hanna-Gretele, Oliverile ja Ottole Tahkurannast.

Esinete Prima Vista partnerlinna päeval Valgas. Kuidas tajute Eesti-Läti kaksiklinna Valgat-Valkat? Mis teeb need kaks linna teie jaoks oluliseks? Milline on nende paigavaim?

Valkas ja Valgas käisin 1999. aasta suvel 16-aastasena. Tookord lippasime sõpradega ühest linnast teise ja rõõmustasime, et ka riigid vahetuvad. Toona oli veel piirikontroll. Nad olid väga kannatlikud. Võibolla eestlased ongi kannatlikud. See on hea omadus.

Praegu olete tihedalt seotud ka Leeduga. Kuuldavasti isegi elate seal ning teie romaani «Kalender on mu nimi» põhjal on valminud teatrilavastus, mis etendub Klaipėda Draamateatris (Klaipėdos Dramos Teatras). Kas need seosed Leeduga on juhuslikud või teadlikult ette võetud?

Tundsin, et pean pöörduma tagasi keelejuurte juurde. Õpin praegu leedu keelt, et parandada oma läti keele tunnetust. See on puhtalt metafüüsiline vajadus ennast jälle ühise lõkke ääres soojendada.

Kas ise tunnete ennast olevat vahel mitmes riigis või mitmes paigas korraga?

Ma saan nii vabalt ringi hulkuda just seepärast, et minu juuresüsteem on nii tugev. Olen kuramaalane Euroopas. Hiljuti kuulasin Lätis Mazirbes üht Eesti raadiojaama. Seal kõlasid Püha Patricku päeval iiri laulja Shane MacGowani laulud. Mõtlesin, et kui tugev on siiski iiri mentaliteet. Keelt räägib ju ainult mõni üksik, aga iiri vaim murrab läbi Saaremaa raadiolainete ja jõuab minu juurde Mazirbe randa.

Arvan, et Shane MacGowan on saanud olla mitmes riigis korraga. Ja sellega suurepäraselt toime tulnud. Kiitus talle!

Käimas on eesti ja läti raamatu aasta. Milline tähendus teie jaoks sellel on, et meie kirjasõna sünnist on möödas juba 500 aastat?

Tahaks, et see ei kõlaks lõpuna. Tahaks, et see on ALLES 500-aastane ajalugu.

Kas praegu on laual ka mõni valmiv romaan, lugu või muu kirjatöö?

Kaunas kinkis mulle juhuslikult romaani. Hakkasin lühijutu kallal töötama ja siis see kasvas suureks. Ei olnud plaanis siia kauemaks püsima jääda ega olnud üldse romaaniks valmis. Aga siin ma nüüd olen – Kaunases ja romaani käsikirjaga. Romaani pealkiri on «Hambad» ja see on ajast enne «Kalendrit». Elasin tookord korteris 25 euro eest kuus, kandsin vett sünagoogist ja kütsin raamaturiiulitega ahju. Minu naabritel olid halvad hambad, aga hea tuju. Ja meil tuli ette peadpööritavaid seiklusi…

Kui võtate nüüd kirjaniku asemel lugeja rolli, siis millist raamatut tahaksite ise praegu lugeda ning julgeksite ka teistele soovitada?

Olen võtnud sel suvel sihiks Proustiga lõpuni jõuda. Ma ei tea küll, kas Proustiga võib lõpuni jõuda – kas need on õiged sõnad. Võibolla lähen kaotsi.

Küsisid Evelin Arust ja Contra

Tõlkisid Contra ja Ilze Tālberga